Sõrve mets

Hommikune päike paistab viltu samblasele puudealusele, kuuskede vahel on hämar. Linde kostab siin rohkem: käblik, rasvatihane, metsvint, kaks kägu. Märkan mitut skulptuuriks täksitud puud. On kuulda musträhni hoiatushüüdu. Tal on põhjust ärev olla. Kuigi Harku vald on juba alates 2006. aastast siia riiklikku kaitseala tahtnud, pole riigivalitsejad suutnud seda veel otsustada. Alternatiiviks on mets üles kaevata. Sest „meie kõik“ tahame käia asfaldil (Donald Agasild, Levila, aprill 2023 (ka sina, Levila, tegeled mitte teema, vaid teemale tähelepanu juhtijaga…)).

Nii ongi, et on nemad kõik, kes tahavad käia asfaldil ja sõita kiiresti mööda laiu teid, ja meie kõik, kelle meelest terviserada ei pea olema asfalteeritud, teed ei pea olema nii laiad, sõitma ei pea nii kiiresti (ja lärmakalt) ja kui juba on asfalttee, siis võiks selle kvaliteet olla selline, et selles ei oleks igal kevadel mikrolaineahju mõõdus auke, mis nõuavad jätkuvalt uut materjali. Kanakullil ja öösorril pole teedest ja nende kvaliteedist seejuures üldse lugu.

Sõrve pole sugugi ainult Saaremaal. Sõrvet saab vaadata ka Harjumaal Harku vallas, Tallinnale väga lähedal. Palju lähemal kui Lahemaa või Nõva.

Püüdsin eile tükk aega netiallikate abil aru saada, kas metsas on alasid, kuhu pigem ei tohiks minna. Kavas on viis sihtkaitsevööndit, neist üks liikumispiiranguga. Leitud kaardil polnud vöönditel nimesid, neid nägin alles pärast metsas käimist Keskkonnaameti infotunni salvestusest. Keeluvööndit vältisin seega puhtast juhusest. Rähnide ja kakkude jaoks pole ju vahet, kas määrus juba kehtib.

Teest eemale minnes mets muutub, nüüd on kuidagi karvasem. Keegi on kunagi puude vahele asetanud otsast punaseks võõbatud tokke. Need juhivad kraavini, siis piki selle serva ja üle vee puisniidu moodi paika. Kraavil on jää. Jätan tokid sinnapaika ja jätkan motomatkaja radadel. Leian suure tüki kilet, aukliku põhjaga pange ja täiesti töökorras karbi koos kaanega. Kuhjan kokku, et ähk läheb tarvis või ähk jaksab pärast järgi tulla (ei jaksanud, järgmine kord).

Natuke edasi on puude otsa ehitatud lavats. Näeb välja uus.

Loomarajad sirgeldavad mitmes suunas. Põdrapabulad iga natukese aja tagant. Kurisevad kaelustuvid. Muidugi on kohal väike-lehelind ja punarind, lisaks määran laulu järgi laulurästa ja hallvarese. Mööda puutüve keksiv hallikas lind ei olegi hiljem pildilt vaadates puukoristaja, kelleks ma teda esiti pidasin, vaid hoopis porr. Üsna lähedalt läheb hääletult lendu üks suuremat sorti suleline, ilmselt keegi kullidest või mõni viu.

Mets muutub jälle, põdrajunnid on nüüd otsapidi vees. Veest kasvavad välja puud ja suurel hulgal rohelist. Teele lähemal on lomp, kus palju klaas- ja plastpudeleid. Pärast infotunnist kuulen, kuidas majandamata mets inimestele puhkamiseks ei sobi. Vabalt võib olla.

Teisel pool teed on jälle uue näoga mets. Uues metsas on pöialpoiss. Pohlad tärkavad. Mustikatel on alles pungad, aga pohladel juba suured lehed. Suurem roheline lapp on ära magatud. Istun sinna võileiba sööma ja teed jooma. Leia puugi, tutvun karvase piipheinaga. Tuult ei ole, inimese tekitatud müra ei ole. Tegelikult, enne oli kosta rongi. Päikese käes on mõnus, kuigi saabudes näitas auto ainult kolme kraadi üle nulli. Aeg kaob kuhugi ära.

Edasi on hämarat kuusetihnikut ja siis mustikamännik. Ja koorem mööblit. Tundub tutikas, kappide klaasuksed puha terved, hobusepildid ja multifilmitegelaste kleepsud peal. Inimene laadis koorma peale, valis välja selle koha, sõitis siia, valas koorma metsa, leidis, et on hästi teinud, ja läks koju tagasi. Huvitav. Teen mõned pildid, et koos kaardilingiga 1247-le saata. Mõni paneb veel põlema. Vaene RMK peab seda laga nüüd koristama.

Teisel pool tammi on peamiselt männik koos rohkete kraavidega. Tamm on Peeter Suure merekindluse raudteetamm ja läheb metsast keskelt läbi. Kraavides kasvab turbasammal ja seob süsinikku. Ühest kraavist on keegi pidanud vajalikuks mootorrattaga läbi uhada. Piki kraavi. Sealt edasi on ralliinimesed kenad metsateed ära sonkinud, mistõttu on need rikastatud mülgastega. Need inimesed on ilmselt nagu kanakull, kellel laiadest asfaltteedest suurt lugu ei ole. Siis oleks meil nagu midagi ühist. Vist. Väljaarvatud need plekkpurgid, mis ma müra- ja mudainimeste jälgedest üles korjan. See on vähemalt tasustatav koristusteenus. Õigupoolest ebamugav, kui tulla metsa linde ja tuult kuulama ja siis tuleb linnamüra siia järgi. Õnneks ei tõuse lärmajad väga vara. Kusjuures niimoodi plärinal siit läbi kihutades ei saa nad ju tuttavaks mitte kellegagi, kes siin elab. On vaid anonüümne mass, keda on lihtne laiaks astuda.

Tuvastan selle aasta esimese metskiuri. Pea kohal teeb akrobaatilisi harjutusi orav, kes on kuulnud, et oravad lendavad. Sooritab muljetavaldavaid hüppeid ühelt puult teisele. Puude alla on ta kogunud suuremal hulgal käbisid.

Mnjaa. Ma ei imesta, et see mets on kasvatanud Uudo Timmi. Uudo rääkis Osoonis, et see on putukate liikide arvult üks Eesti kolmest kõige putukarikkamast alast. Lisaks on siin palju kakulisi ja üldse liike rohkem kui näiteks samalaadses metsas Lahemaal ja 10x rohkem kui majandusmetsas. 2019. aasta uuringus tuvastati 800 liiki, nende hulgas 100 kaitsealust, pluss taimed, keda võib olla tuhande ringis. Olemas on kõik suured imetajad. Maastik on hästi mosaiikne, siin on koos peaaegu kõik Eesti metsatüübid (igasugused lahedad tüübid). See on oluline osa Harjumaa rohevõrgustikust, mis erinevalt Viimsi poolsaarest ei ole muudest rohealadest ära lõigatud. Veel. Siin on kolmandiku Eesti elanike võimalus loodusega kokku saada. Osa neist on seda ka usinalt tegemas käinud.

Ärasõidu eel korjan Tamme tee äärest kokku kellegi aiapidamise ülejäägid. Suuremad lännikud kuhjan hunnikuks, väiksemad esemed prügikotti ja autosse. Pluss üks rehv. Ei saa öelda, et pole midagi saanud.

Enne Paldiski maanteele keeramist võib imetleda vaadet lubjakivikarjäärile. Siis selline imposantne võikski tulevikus näha välja Sõrve metsa keskosa. Riigikontroll manitses, et Eesti on lubanud 2030. aastaks kõrgendatud nõuetega valmis ehitada Tallinna–Tartu–Luhamaa ning Tallinna–Pärnu–Ikla maantee. Maanteede ehitamiseks sobilikku kõrgema kvaliteediga ehituslubjakivi leidub valdavalt ainult Harjumaa lubjakivimaardlates, mille praegu kaevandatavat varu jätkub maksimaalselt 2026. aastani. Et Eestile majanduslikult ning julgeolekuliselt olulised taristuprojektid ellu viia, tuleb juba lähitulevikus avada ehitusmaavarade kaevandamiseks uusi karjääre. Kruusa, liiva ja paekivi defitsiidist päästaks Eestit vaid suutmatus Rail Balticu ehitusega pihta hakata ja maanteede ehituse soikumine. Hoian koos kanakulliga suutmatusele ja soikumisele pöialt.

Mäetööstuse ettevõtete liidu juhi Rein Voogi sõnul asub Sõrve maapõues 37 miljonit kuupmeetrit kõrgekvaliteedilist ehituslubjakivi, mis kataks ära Harju maakonna mõnekümne aasta vajaduse. Perspektiivi küsimus, evolutsioonil kulus kaevandusega hävitatava loomiseks miljoneid aastaid.

Aveliina Helm viimases Eesti Looduses: kaitse seda, mis on veel alles, ja taasta seda, mis on kahjustunud. Lauri Klein Riigikogu keskkonnakomisjonis: Sõrve näol on tegemist pärliga, mida on väga kerge lõhkuda ja mida kunagi ei taasta.

Igatahes, seltsimehed unetud, kiirustage! Kui Harku vald oma tahtmist ei saa, tuleb kakkudel, kanakullil ja porril varsti mujale kolida. Ei tea ainult, kuhu. Nagu ühes habemega anekdoodis, kus meie elame igal pool, aga nemad mitte kuskil.