Kurekolmnurk lendab üle bussi laguuni suunas.
Laguun on rändlindude
peatuspaik. Jahimehed on soolasoosse isegi varitsusputkad ehitanud.
Sõidan lennujaama ja seejärel tagasi Veneetsiasse juhiloa järele. Tõesti tobe. Ei või aga teada, milleks see hea oli. Igatahes tean nüüd, kuidas seda edaspidi vältida. Bussis minu kõrval istuv saksa professor ajab telefoni teel mingeid mahaunustatud pabereid taga ja tal pole aimugi, millisele kapinurgale ta need poetas. Mina õnneks tean, et juhiluba on toas laua peal pahnakuhja all. Läbi linna tormates olen piisavalt asjaliku näoga, et minu käest itaalia keeles teed küsitaks. No se, saan adekvaatselt vastata, sest Rio Terassa Conco on täiesti tundmatu suurus. Tibutab, tõesti kena ilm mägedesse minekuks. Teel tagasi lennujaama põrnitseb hägune päike siiski korraks pilvemulgust, aga kaob taas.
GPS ei tööta. Juhe ei seisa pistikus. Õnneks on mul kaart. Mägedes teist tunnelit läbides ärkab seadmes elav mees ja kurdab, et on kaotanud ühenduse satelliidiga. Ei või olla. Edasi kukub kamandama ja näeb suurt vaeva itaalia nimede inglisepärase hääldamisega.
Misurinas on ilusa peegeldusega järv ja mäed. Mõlemad on küll tihedas tumehallis pilves, mida kusagilt järelejätmatult juurde tuleb. Näha on lehmi, kelle kellad teisel pool teed kolisevad. Pisut kõrgemale ronides avaneb pilvede vahelt ka mõningane vaade, kuid vihma sajab ja ronimine ei olnud tegelikult plaanis. Võtan kohvi ja sõidan Asolo suunas. Pilved on mähkinud ennast ümber mägede, siinsele kandile omased kitsad kõrged kuused turritavad välja. Dolomiidid tunduvad olevat täiesti käidav kant. Itaallased on ka võimelised radu tähistama, aga info radade kohta on peidetud ja/või ainult itaaliakeelne. Hakkab korralikult sadama. Asolosse jõudmise ajaks sajab nii, et näha pole enam meetritki. Läheb ka täiesti pimedaks. Välgud sähvivad pea kohal, küll pilve sees, küll moodustades taevas sikk-saki, küll lajatades otse maasse. Kõva kõmin saadab kogu etendust. „Maalilises keskaegses linnas" jalutamiseks pole just parim aeg.
Veneetsiale lähenedes läheb lääne poolt selgeks, päike maalib pilvi ja valgustab idakaares horisondil kuhjas olevat pilvehunnikut.
Bensiinijaam sööb ära 50-eurose ega anna selle eest vastu mitte midagi. Helistada pole kuhugi, kedagi üldiselt ei huvita siin sellised pisiasjad. Samas on üle vee Veneetsia, linn, mis on ehitatud rahale ja mille kinnisidee on kaubandus. Autorendifirmalt saab nüüd ilmselt ka hilinemisega autotagastuse ja puuduva kütuse eest trahvi. Oolala. Tuleb tunnistada, et mõnikord ma ei salli Itaaliat ja itaallasi.
Sõidan lennujaama ja seejärel tagasi Veneetsiasse juhiloa järele. Tõesti tobe. Ei või aga teada, milleks see hea oli. Igatahes tean nüüd, kuidas seda edaspidi vältida. Bussis minu kõrval istuv saksa professor ajab telefoni teel mingeid mahaunustatud pabereid taga ja tal pole aimugi, millisele kapinurgale ta need poetas. Mina õnneks tean, et juhiluba on toas laua peal pahnakuhja all. Läbi linna tormates olen piisavalt asjaliku näoga, et minu käest itaalia keeles teed küsitaks. No se, saan adekvaatselt vastata, sest Rio Terassa Conco on täiesti tundmatu suurus. Tibutab, tõesti kena ilm mägedesse minekuks. Teel tagasi lennujaama põrnitseb hägune päike siiski korraks pilvemulgust, aga kaob taas.
GPS ei tööta. Juhe ei seisa pistikus. Õnneks on mul kaart. Mägedes teist tunnelit läbides ärkab seadmes elav mees ja kurdab, et on kaotanud ühenduse satelliidiga. Ei või olla. Edasi kukub kamandama ja näeb suurt vaeva itaalia nimede inglisepärase hääldamisega.
Misurinas on ilusa peegeldusega järv ja mäed. Mõlemad on küll tihedas tumehallis pilves, mida kusagilt järelejätmatult juurde tuleb. Näha on lehmi, kelle kellad teisel pool teed kolisevad. Pisut kõrgemale ronides avaneb pilvede vahelt ka mõningane vaade, kuid vihma sajab ja ronimine ei olnud tegelikult plaanis. Võtan kohvi ja sõidan Asolo suunas. Pilved on mähkinud ennast ümber mägede, siinsele kandile omased kitsad kõrged kuused turritavad välja. Dolomiidid tunduvad olevat täiesti käidav kant. Itaallased on ka võimelised radu tähistama, aga info radade kohta on peidetud ja/või ainult itaaliakeelne. Hakkab korralikult sadama. Asolosse jõudmise ajaks sajab nii, et näha pole enam meetritki. Läheb ka täiesti pimedaks. Välgud sähvivad pea kohal, küll pilve sees, küll moodustades taevas sikk-saki, küll lajatades otse maasse. Kõva kõmin saadab kogu etendust. „Maalilises keskaegses linnas" jalutamiseks pole just parim aeg.
Veneetsiale lähenedes läheb lääne poolt selgeks, päike maalib pilvi ja valgustab idakaares horisondil kuhjas olevat pilvehunnikut.
Bensiinijaam sööb ära 50-eurose ega anna selle eest vastu mitte midagi. Helistada pole kuhugi, kedagi üldiselt ei huvita siin sellised pisiasjad. Samas on üle vee Veneetsia, linn, mis on ehitatud rahale ja mille kinnisidee on kaubandus. Autorendifirmalt saab nüüd ilmselt ka hilinemisega autotagastuse ja puuduva kütuse eest trahvi. Oolala. Tuleb tunnistada, et mõnikord ma ei salli Itaaliat ja itaallasi.
Lisa kommentaar