Hommikul olevat olnud päikesevarjutus. Õnneks oli taevas Islandi kohal
paksus pilves, muidu oleksin pidanud kahetsema, et selle maha magasin.
Ilma tõttu ei pidanud täna ka minema hommikusöögita päikesetõusu
pildistama. Sai rahulikult molutada, sest aknast vaatas vastu sombune ja
vihmane ilm, ühtlase halli pilvega, mis piltidel valgeks taevaks
moondub ja kole välja näeb.
Mõõduka molutamise järel stardin siiski objektidele. Kavas on kaks. Deildartunguhver on koht, kus 180 liitrit kuuma vett sekundis maa seest välja pahiseb. Seda on Euroopas ajaühiku kohta kõige rohkem. Veega varustatakse mitut asulat ja hoitakse soe sees hulgal kasvuhoonetel. Tossab. Kedagi pole. Riietun telkmantlisse ja inspekteerin objekti. Eriti palju seda pole, kuhu turist lastakse, aga käib kah. Sätin kaamerat ja ühtäkki on mu ümber trobikond inimesi. Saabunud on ekskursioonibussitäis hispaanlasi. Teevad oma klõpsud ära ja on õnneks kümne minutiga kadunud. Jandan veel mõnda aega ja suudan ka kaks autotäit individuaalturiste üle elada.
Järgmiseks on kosk. Ma tean küll, et kosk juba oli, aga Hraunfossar on täitsa teistsugune kosk. Terve pika jõekanjoni vältel purskab vesi laavase pinnase seest välja nagu oleks kallas ääristatud hulga blondide juustega. Vägev. Osa maapinda on kurruline, millest saab järeldada, et see kivi on kunagi voolanud. Sajab veidi vähem ja pärast tuleb vikerkaar.
Sellega on tänased plaanid ammendatud ja kell alles pool kaks. Söön lõunat ja otsustan ülejäänud päeva veeta kuumaveebasseini ja raamatuga. Kui hotelli tagasi jõuan, tekib järjest rohkem päikest. Neetud. Vaatan, mida läheduses teha annab. Teisel pool Borgarnest on Islandi kõige kõrgem kosk Glymur. Tegelikult küll kõrguselt teine, sest kusagilt liustikult leiti veel kõrgem, aga see pole veel kuulus. Koseni ei saa autoga sõita, vaid tuleb kõndida. Kõnd võtab erinevatel hinnangutel 3-4 tundi. Arvestades, et seitsme paiku hakkab pimedaks minema ja sinna on ca 50 km sõita, siis mul niipalju aega ei ole. Otsustan, et lähen nii kaugele kui jõuan ja tulen siis tagasi. Lihtsalt õues olemise lõbu. Nina ranniku poole keerates tundub, et sõidan otse vihmapilve ja kogu päike jääb selja taha. Paus. Kaart ei luba päikse suunas mõistlikus kauguses midagi huvitavat. Sõidan lõpuks ikka edasi. Päike kandub merele. Tuleb sõita pool tiiru ümber Hvalfjörðuri, mis on väidetavalt Islandi kõige ilusam laht. On küll ilus, eriti kui päike jupiti välja tuleb. Kõige vägevamad kaljurünkad ja valgus on muidugi neis kohtades, kus mingil juhul ei saa autot kinni pidada. Kuldne kalju ja sinine vesi.
GPS tunneb Islandi olusid üsna hästi, ainult paaril korral püüab mind kuhugi põllule juhatada. Ja mis eriti veider, eile pikas Hvalfjörðuri aluses tunnelis ei kadunud satelliidiühendus ära.
Olen parklas kohal kell viis, mis tähendab, et saab kõndida tund aega edasi ja tund aega tagasi. Suretan auto kaasturistide rõõmuks mööda parklat manööverdades paar korda välja, aga see-eest olen enne neid üleval kose juures. Nii kiiresti see tegelikult muidugi ei käi. Alguses on mudarada ja paar veeületust. Raja alguses oleval sildil on kirjas, et kusagil on üle vee palk, ja selle all kiri, et palki ei ole. Glymuri juurde tegelikult talvel ei pääse, aga täna on ju kevade esimene päev. Lund ei paista olevat. Rada jõuab kanjonini ja vaatepilt paneb ka ilma koseta ahhetama. Tohutud samblased kaljud kajakapesamustriga. Koske pole näha, küll aga kuulda. Tuleb turnida veel tükk maad ülespoole, läbi tihniku, muda ja vee. Tihniku suurus võrreldes korralikku metsaga on veel drastilisem kui islandi hobuse suurus võrrelduna mitte-islandi hobusega.
Kanjon on järjest rabavam, veemürin valjem ja kajakad klähvivad kõvemini. Sajab veidi vihma ja siis veidi lörtsi. Täpselt tunni ajaga olen üleval. Tempo on olnud veidi kiirem kui mulle meeldiks, aga ükski pilt pole ka jäänud tegemata. On näha kose ülemine jupp. Ülejäänu kaob veepilve saatel kanjonisse ja selle nägemiseks peaks jõe kohal hõljuma. Või olema teisel kaldal. Suvel saab madala veeseisu korral kusagilt läbi paterdada. Mägede kohalt lähenev pilv ei tõota head ja asutan ennast kiiremas korras alla veerema. Sellega on omajagu tegemist, sest lisaks pilkupüüdvale kanjonile algavad eemal mere kohal eriefektid. Aga tuleks hoopis jalge ette vaadata. Paduvihm hakkab sada meetrit enne parklat. See oli ilmselt seni kõige ägedam Islandil tehtud ja nähtud asi. Olen üksiti ka üleni sopaseks saanud.
Mõõduka molutamise järel stardin siiski objektidele. Kavas on kaks. Deildartunguhver on koht, kus 180 liitrit kuuma vett sekundis maa seest välja pahiseb. Seda on Euroopas ajaühiku kohta kõige rohkem. Veega varustatakse mitut asulat ja hoitakse soe sees hulgal kasvuhoonetel. Tossab. Kedagi pole. Riietun telkmantlisse ja inspekteerin objekti. Eriti palju seda pole, kuhu turist lastakse, aga käib kah. Sätin kaamerat ja ühtäkki on mu ümber trobikond inimesi. Saabunud on ekskursioonibussitäis hispaanlasi. Teevad oma klõpsud ära ja on õnneks kümne minutiga kadunud. Jandan veel mõnda aega ja suudan ka kaks autotäit individuaalturiste üle elada.
Järgmiseks on kosk. Ma tean küll, et kosk juba oli, aga Hraunfossar on täitsa teistsugune kosk. Terve pika jõekanjoni vältel purskab vesi laavase pinnase seest välja nagu oleks kallas ääristatud hulga blondide juustega. Vägev. Osa maapinda on kurruline, millest saab järeldada, et see kivi on kunagi voolanud. Sajab veidi vähem ja pärast tuleb vikerkaar.
Sellega on tänased plaanid ammendatud ja kell alles pool kaks. Söön lõunat ja otsustan ülejäänud päeva veeta kuumaveebasseini ja raamatuga. Kui hotelli tagasi jõuan, tekib järjest rohkem päikest. Neetud. Vaatan, mida läheduses teha annab. Teisel pool Borgarnest on Islandi kõige kõrgem kosk Glymur. Tegelikult küll kõrguselt teine, sest kusagilt liustikult leiti veel kõrgem, aga see pole veel kuulus. Koseni ei saa autoga sõita, vaid tuleb kõndida. Kõnd võtab erinevatel hinnangutel 3-4 tundi. Arvestades, et seitsme paiku hakkab pimedaks minema ja sinna on ca 50 km sõita, siis mul niipalju aega ei ole. Otsustan, et lähen nii kaugele kui jõuan ja tulen siis tagasi. Lihtsalt õues olemise lõbu. Nina ranniku poole keerates tundub, et sõidan otse vihmapilve ja kogu päike jääb selja taha. Paus. Kaart ei luba päikse suunas mõistlikus kauguses midagi huvitavat. Sõidan lõpuks ikka edasi. Päike kandub merele. Tuleb sõita pool tiiru ümber Hvalfjörðuri, mis on väidetavalt Islandi kõige ilusam laht. On küll ilus, eriti kui päike jupiti välja tuleb. Kõige vägevamad kaljurünkad ja valgus on muidugi neis kohtades, kus mingil juhul ei saa autot kinni pidada. Kuldne kalju ja sinine vesi.
GPS tunneb Islandi olusid üsna hästi, ainult paaril korral püüab mind kuhugi põllule juhatada. Ja mis eriti veider, eile pikas Hvalfjörðuri aluses tunnelis ei kadunud satelliidiühendus ära.
Olen parklas kohal kell viis, mis tähendab, et saab kõndida tund aega edasi ja tund aega tagasi. Suretan auto kaasturistide rõõmuks mööda parklat manööverdades paar korda välja, aga see-eest olen enne neid üleval kose juures. Nii kiiresti see tegelikult muidugi ei käi. Alguses on mudarada ja paar veeületust. Raja alguses oleval sildil on kirjas, et kusagil on üle vee palk, ja selle all kiri, et palki ei ole. Glymuri juurde tegelikult talvel ei pääse, aga täna on ju kevade esimene päev. Lund ei paista olevat. Rada jõuab kanjonini ja vaatepilt paneb ka ilma koseta ahhetama. Tohutud samblased kaljud kajakapesamustriga. Koske pole näha, küll aga kuulda. Tuleb turnida veel tükk maad ülespoole, läbi tihniku, muda ja vee. Tihniku suurus võrreldes korralikku metsaga on veel drastilisem kui islandi hobuse suurus võrrelduna mitte-islandi hobusega.
Kanjon on järjest rabavam, veemürin valjem ja kajakad klähvivad kõvemini. Sajab veidi vihma ja siis veidi lörtsi. Täpselt tunni ajaga olen üleval. Tempo on olnud veidi kiirem kui mulle meeldiks, aga ükski pilt pole ka jäänud tegemata. On näha kose ülemine jupp. Ülejäänu kaob veepilve saatel kanjonisse ja selle nägemiseks peaks jõe kohal hõljuma. Või olema teisel kaldal. Suvel saab madala veeseisu korral kusagilt läbi paterdada. Mägede kohalt lähenev pilv ei tõota head ja asutan ennast kiiremas korras alla veerema. Sellega on omajagu tegemist, sest lisaks pilkupüüdvale kanjonile algavad eemal mere kohal eriefektid. Aga tuleks hoopis jalge ette vaadata. Paduvihm hakkab sada meetrit enne parklat. See oli ilmselt seni kõige ägedam Islandil tehtud ja nähtud asi. Olen üksiti ka üleni sopaseks saanud.
Lisa kommentaar