Hommikul sajab mingit löga. Veebikaamerad, mille kaudu saab teeoludega
tutvuda, näitavad ühes kohas lihtsalt valget ekraani.
Samas, keskpäevaks
peaks olukord tahenema. Löga asendubki peagi vihmaga. Täna kolin ühest
öömajast teise, luksustoast hostelisse. Sõita on vaja umbes 150
kilomeetrit, aga see pole siin nii lihtne. Igas kilomeetris tuleb
keskeltläbi kolm korda peatuda pildistamiseks. Kui midagi muud ei saa,
siis manuaalkastiga kohaltvõtmise saab küll selgeks.
Esimene kõrvalepõige on Akrarisse, kus peaks olema eriti veider 8-nurkne kirik. Asub 15 kilomeetri kruusatee kaugusel põhimarsruudist. Kirik pole midagi erilist ega paku suurt muud kui võimalust astuda hobusejunni sisse. See saab siis ka tehtud.
Järgmiseks on paljutõotavam Eldborgi kraater. Eldborg ehk tulemägi. Nimedega nad siin palju vaeva ei näe, poe nimi on tihti näiteks lihtsalt pood. Lühidalt öeldes on nad keset tohutut lagedat välja teinud suure augu. Auguni jõudmiseks tuleb ületada laavavälja nime all turustatav mudaväli. Islandi maapind on väga salakaval. Näeb välja nagu kivine pinnas, aga peale astudes vajuvad laavatükid vaikse mulina saatel helepruuni mutta. Jah, tossuvarbad näevad pärast seda välja nagu oleks nende peale kakatud. Seega on valida kas õrna taimestiku tallumise või mudas müdistamise vahel. Veidi on kasu varasematest turistidest, kes on näidanud, kuhu kindlasti ei ole mõtet astuda. Mulle lisaks liigub trassil kaks paari turiste. Objektil saab ronida üles kraatri servale, vaadata auku ja kui oleks vaade, siis ka vaadet. Vaate asemel on paraku paks helehall vatt. Igal juhul päris asjalik meelelahutus.
Tee äärde jäävad ka Gerðubergi basaltsambad. Siuke pikk ja kõrge sein, mis selgelt koosneb hulknurksetest sammastest. Pildistamiseks ääretult ebahuvitav. Tuuakse bussitäis hiinlasi ja nemad kõigest hoolimata kuulekalt pildistavad vaatamisväärsuse üles.
Söön suppi. Islandi lihasupp on põhimõtteliselt meie kapsasupp ehk täiesti tarbitav odava korraliku lõunasöögina hamburgeri või võileiva asemel. Suudan letitaguse inimese meelitada islandi keeles rääkima.
Tee keerab risti läbi poolsaare ja üle mäekuru. Pilv jätab maa ja taeva vahele parasjagu niipalju ruumi, et autoga läbi mahub. Kohati paljastuvad pilveaugust mägede taga olevas puuderlumes teravad hambad. Ümbrus on kirjeldamatu ja suures osas ka täiesti pildistamatu. Teisel pool on koonusekujuline Kirkjufell.
Jõuan Rifi, mis asub umbes maailma lõpus ja olen hiinlased loodetavasti maha raputanud. Hostel on vanas külmhoones ja seda peab Kári. Olen teda interneti-telekas näinud. Tema omakorda on õppinud Tallinnas lavakas. On nõus rääkima islandi keeles. Külmkapist võib ära süüa eelmiste külaliste jäetud toidu ja minuga ühte tuppa täna keegi ei tule. Selline asjade korraldus mulle meeldib.
Olen nüüd Snæfellsnesi poolsaarel, kus peaks olema eriti suur kontsentratsioon trolle, haldjaid ja muid vaimolendeid.
Esimene kõrvalepõige on Akrarisse, kus peaks olema eriti veider 8-nurkne kirik. Asub 15 kilomeetri kruusatee kaugusel põhimarsruudist. Kirik pole midagi erilist ega paku suurt muud kui võimalust astuda hobusejunni sisse. See saab siis ka tehtud.
Järgmiseks on paljutõotavam Eldborgi kraater. Eldborg ehk tulemägi. Nimedega nad siin palju vaeva ei näe, poe nimi on tihti näiteks lihtsalt pood. Lühidalt öeldes on nad keset tohutut lagedat välja teinud suure augu. Auguni jõudmiseks tuleb ületada laavavälja nime all turustatav mudaväli. Islandi maapind on väga salakaval. Näeb välja nagu kivine pinnas, aga peale astudes vajuvad laavatükid vaikse mulina saatel helepruuni mutta. Jah, tossuvarbad näevad pärast seda välja nagu oleks nende peale kakatud. Seega on valida kas õrna taimestiku tallumise või mudas müdistamise vahel. Veidi on kasu varasematest turistidest, kes on näidanud, kuhu kindlasti ei ole mõtet astuda. Mulle lisaks liigub trassil kaks paari turiste. Objektil saab ronida üles kraatri servale, vaadata auku ja kui oleks vaade, siis ka vaadet. Vaate asemel on paraku paks helehall vatt. Igal juhul päris asjalik meelelahutus.
Tee äärde jäävad ka Gerðubergi basaltsambad. Siuke pikk ja kõrge sein, mis selgelt koosneb hulknurksetest sammastest. Pildistamiseks ääretult ebahuvitav. Tuuakse bussitäis hiinlasi ja nemad kõigest hoolimata kuulekalt pildistavad vaatamisväärsuse üles.
Söön suppi. Islandi lihasupp on põhimõtteliselt meie kapsasupp ehk täiesti tarbitav odava korraliku lõunasöögina hamburgeri või võileiva asemel. Suudan letitaguse inimese meelitada islandi keeles rääkima.
Tee keerab risti läbi poolsaare ja üle mäekuru. Pilv jätab maa ja taeva vahele parasjagu niipalju ruumi, et autoga läbi mahub. Kohati paljastuvad pilveaugust mägede taga olevas puuderlumes teravad hambad. Ümbrus on kirjeldamatu ja suures osas ka täiesti pildistamatu. Teisel pool on koonusekujuline Kirkjufell.
Jõuan Rifi, mis asub umbes maailma lõpus ja olen hiinlased loodetavasti maha raputanud. Hostel on vanas külmhoones ja seda peab Kári. Olen teda interneti-telekas näinud. Tema omakorda on õppinud Tallinnas lavakas. On nõus rääkima islandi keeles. Külmkapist võib ära süüa eelmiste külaliste jäetud toidu ja minuga ühte tuppa täna keegi ei tule. Selline asjade korraldus mulle meeldib.
Olen nüüd Snæfellsnesi poolsaarel, kus peaks olema eriti suur kontsentratsioon trolle, haldjaid ja muid vaimolendeid.
Lisa kommentaar