Vahetame taanlastega oma prügi kahe pakikese kakao vastu.
Neist on väga kena pakkuda, et nad võtavad meie prügi kaasa. Nad jalutavad lapsekäruga mööda kruusateed ainult 7 km autoni. Kakao saame niisama, sest nad ise seda ei joo, kuigi on juba pikalt kaasas tassinud.
Varbad saab märjaks umbes kilomeetri pärast, kohas, kus jõgi rõõmsalt üle silla lainetab ja osa teest teisel pool juba minema on kandnud. Seal teisel pool on siis vesi põlvini.
Järgmiseks tuleb kõrgepingeliini all üsna püstisest mäest üles ronida. See võtab korralikult võhmale. Enne kui taas alla pääseb, kulub hulk orienteerumist kividel ja lumelaikudel. Allaminek on lihtne. Taas rohelus, lilled ja allpool järv. Selja taha jääb järve lumine ots, ettepoole madalamate mägedega ja suvisem. Vees hulbib väikesi jääpanku. Kohtume kahe Šveitsi poisiga, kes on kõndinud kuhugimaani ja lähevad nüüd tagasi, ei tea ühtegi kohanime ja on kaotanud jope.
Paus pisikeses onnis järve otsas, et tuule eest peidus süüa. Onn on armas, aga kallis. Muidu on päevane peatumine maksnud 30 Norra krooni, siin on 100. Karm. Jätan Nikodemuse traditsiooniliselt sööma ja lahkun uljalt üle kõikuva ja nagiseva tüüpilise norra silla. Rada käib nüüd korra Rootsi. Kui pähe hakkavad üksikud veepiisad langema, saan aru, et unustasin oma mütsi onni. Tuldud on sealt nüüd juba veidi üle kilomeetri. Kõhklen. Üsna kindel, et Nikodemus märkab mütsi, mis on laua peal, saab aru, et see on minu oma, ja võtab kaasa. Aga kui ei taipa? Otsustan, et ju ikka taipab, ja lähen edasi, aga väike kahtlus jääb närima. Äkki oleks ikka pidanud tagasi minema? Sellest ei saanudki aru, kas veepiisad pärinesid vahepeal kokku kogunenud pilvedest või tõi tuul pritsmeid nõlvalt ridamisi alla pahisevatest koskedest.
Üldiselt on minek täis väljakutseid. Kust poolt on parem ületada lumeseina? Kas kahlata siit või sealt? Kas see lumelaik kannab või minna ringi? Rada kerib kõrgemale, selja tagant ähvardab tume pilv koos tugeva tuulega. Millegipärast ei taha ma enam koos pilvega olla raja kõige kõrgemas kohas, isegi kui ei mürista. Tähelepanu kõrvale juhtimiseks on vaade Gihccejiekna liustikule.
Teisel pool tõusu avaneb vaade jälle teistsugusesse maailma. Sünged tumedad lumelaike täis mäed ümber pahura ilmega järve, mis oleks justkui pilve täis kallatud. Näeb välja täiesti elamiskõlbmatu paigana ja onni olemasolu järve ääres ei tundu tõenäoline. Uurin kallast binokliga ja tuvastan siiski üsna kaugel kolm maja. On siiski olemas. Enne peab aga turnima veel mõned korrad üle või mööda lumest ja tatsuma läbi mitmest veest. Vastu tuleb isa pojaga, poeg kõnnib alates maikuust piki läbi Norra, isa tuli talle neljaks nädalaks seltsiks. Nende teada uppus jões, mille vältimiseks me endale paadi järele tellisime, hiljuti üks inimene. Brrr!
Nikodemus jõuab kohale siis, kui olen just sisse kolinud ja parasjagu veenirest vett ammutan. Koos minu mütsiga! Juhhei!
Muidugi ööbis siin paar päeva tagasi Heiki Lõhmus. Edaspidi võib teda lihtsalt Heikiks nimetada.
Täna 21,9 km.
Varbad saab märjaks umbes kilomeetri pärast, kohas, kus jõgi rõõmsalt üle silla lainetab ja osa teest teisel pool juba minema on kandnud. Seal teisel pool on siis vesi põlvini.
Järgmiseks tuleb kõrgepingeliini all üsna püstisest mäest üles ronida. See võtab korralikult võhmale. Enne kui taas alla pääseb, kulub hulk orienteerumist kividel ja lumelaikudel. Allaminek on lihtne. Taas rohelus, lilled ja allpool järv. Selja taha jääb järve lumine ots, ettepoole madalamate mägedega ja suvisem. Vees hulbib väikesi jääpanku. Kohtume kahe Šveitsi poisiga, kes on kõndinud kuhugimaani ja lähevad nüüd tagasi, ei tea ühtegi kohanime ja on kaotanud jope.
Paus pisikeses onnis järve otsas, et tuule eest peidus süüa. Onn on armas, aga kallis. Muidu on päevane peatumine maksnud 30 Norra krooni, siin on 100. Karm. Jätan Nikodemuse traditsiooniliselt sööma ja lahkun uljalt üle kõikuva ja nagiseva tüüpilise norra silla. Rada käib nüüd korra Rootsi. Kui pähe hakkavad üksikud veepiisad langema, saan aru, et unustasin oma mütsi onni. Tuldud on sealt nüüd juba veidi üle kilomeetri. Kõhklen. Üsna kindel, et Nikodemus märkab mütsi, mis on laua peal, saab aru, et see on minu oma, ja võtab kaasa. Aga kui ei taipa? Otsustan, et ju ikka taipab, ja lähen edasi, aga väike kahtlus jääb närima. Äkki oleks ikka pidanud tagasi minema? Sellest ei saanudki aru, kas veepiisad pärinesid vahepeal kokku kogunenud pilvedest või tõi tuul pritsmeid nõlvalt ridamisi alla pahisevatest koskedest.
Üldiselt on minek täis väljakutseid. Kust poolt on parem ületada lumeseina? Kas kahlata siit või sealt? Kas see lumelaik kannab või minna ringi? Rada kerib kõrgemale, selja tagant ähvardab tume pilv koos tugeva tuulega. Millegipärast ei taha ma enam koos pilvega olla raja kõige kõrgemas kohas, isegi kui ei mürista. Tähelepanu kõrvale juhtimiseks on vaade Gihccejiekna liustikule.
Teisel pool tõusu avaneb vaade jälle teistsugusesse maailma. Sünged tumedad lumelaike täis mäed ümber pahura ilmega järve, mis oleks justkui pilve täis kallatud. Näeb välja täiesti elamiskõlbmatu paigana ja onni olemasolu järve ääres ei tundu tõenäoline. Uurin kallast binokliga ja tuvastan siiski üsna kaugel kolm maja. On siiski olemas. Enne peab aga turnima veel mõned korrad üle või mööda lumest ja tatsuma läbi mitmest veest. Vastu tuleb isa pojaga, poeg kõnnib alates maikuust piki läbi Norra, isa tuli talle neljaks nädalaks seltsiks. Nende teada uppus jões, mille vältimiseks me endale paadi järele tellisime, hiljuti üks inimene. Brrr!
Nikodemus jõuab kohale siis, kui olen just sisse kolinud ja parasjagu veenirest vett ammutan. Koos minu mütsiga! Juhhei!
Muidugi ööbis siin paar päeva tagasi Heiki Lõhmus. Edaspidi võib teda lihtsalt Heikiks nimetada.
Täna 21,9 km.
Lisa kommentaar