Täna on jälle selline päev, mil enamus jalutamist toimub Rootsis ja ööbima minnakse Norra.
Õhk on karge, järv ja lumelaigud õhkavad külma. Veidi onnist edasi on üle Bårojávrre korralik sild kunagise paadi asemel. Ots on küll vees, aga kuiva jalaga saab peale. Järgmine peab olema sild Norra moodi ehk õhuline ja kipakas. Meie suureks üllatuseks on kipaka silla asemel täiesti korralik rajatis. Äkki on norralased midagi rootslastelt õppinud.
Kalpsame rajamärkide jahil mättalt mättale ümber piraka mäe. Märgid jäävad enamasti tabamatuks ja rada on „kusagil seal“. Leiame maast terve sületäie punti seotud punase otsaga tokke. Võibolla tuleb märgistusehuvilistel need ise maasse torgata.
Läheneb Márggojåhkå kahlamine. Pidavat olema pirakas mitmeks haruks jaotatud jõgi. Välja näeb veidi hirmus, aga tehtav. Korra on vool ebamugavalt tugev ja vesi üle põlve, aga muidu on lihtsalt jalutamine. Kõige vastikum on see, et vesi on jube külm ja jalad hakkavad külmetama. Kuumalaine on juba natuke aega tagasi läbi saanud, selle asemel on vali väsitav tuul.
Kahlame veel mõned jõed, väldin napilt herilasepesasse astumist, siis lõunapaus. Edasine rada järvekaldal on lihtne, lilleline ja tuuline. Saksa rajaraamatu lubatud rand on olemas. Pärast lõunat kõnnin tavapäraselt üksi ja üksi kohtun ka Svartijåhkå säästusillaga, mis viib ainult üle poole jõe. Õnneks vihasema poole. Edasi vaadaku matkaja ise, kuidas saab. Saab. Vool näeb välja tugevam, kui tegelikult on.
Läbin kivilabürindi, kuhu on jäetud veel üks punt rajamärke. Orienteerumiseks on üksik jalajälg mudas ja kivi, mida keegi on püüdnud otsale püsti upitada ja millel võib tuvastada oranži värvi jäänuseid.
Labürint läbitud, algavad lumelaigud. Esiti horisontaalsed, edasi järjest rohkem püstised. Kaljud on siledaks voolitud. Huvitav, et vanad kivid lähevad siledaks ja vanad inimesed kortsu. Igatahes on see taas täiesti ebatõenäoline maastik, kus mõni ehitis võiks olla. Puha lumi, kivi ja sulalumebasseinid. Onn ilmub lõpuks nähtavale siis, kui selleni on sadakond meetrit. Hämmastav ümbrus. Taamal pahiseb tohutu kärestik. Ma ei imesta, et tegemist on Norra ühe kõige vähem külastatava onniga. Aga rassimine on seda väärt.
Toon vett, keeran gaasi lahti, panen kannu tulele. Saabub Nikodemus, kes on kivide vahel ekseldes terve tunni veetnud. Pesen pesu ja pead. Viimane õhtu hubases Norra onnis, kus saab diivanil lösutada ja aknast välja vahtida, mõnes ka päikesepaneelist vidinaid laadida. Aga vast on ka Kungsledenilt eemal asuvad väiksemad Rootsi onnid toredad.
Heiki lahkus siit 1. augustil selle jõe suunas, mille veehulk minu plaanides väikse muudatuse tegi.
Täna 29,1 km.
Kalpsame rajamärkide jahil mättalt mättale ümber piraka mäe. Märgid jäävad enamasti tabamatuks ja rada on „kusagil seal“. Leiame maast terve sületäie punti seotud punase otsaga tokke. Võibolla tuleb märgistusehuvilistel need ise maasse torgata.
Läheneb Márggojåhkå kahlamine. Pidavat olema pirakas mitmeks haruks jaotatud jõgi. Välja näeb veidi hirmus, aga tehtav. Korra on vool ebamugavalt tugev ja vesi üle põlve, aga muidu on lihtsalt jalutamine. Kõige vastikum on see, et vesi on jube külm ja jalad hakkavad külmetama. Kuumalaine on juba natuke aega tagasi läbi saanud, selle asemel on vali väsitav tuul.
Kahlame veel mõned jõed, väldin napilt herilasepesasse astumist, siis lõunapaus. Edasine rada järvekaldal on lihtne, lilleline ja tuuline. Saksa rajaraamatu lubatud rand on olemas. Pärast lõunat kõnnin tavapäraselt üksi ja üksi kohtun ka Svartijåhkå säästusillaga, mis viib ainult üle poole jõe. Õnneks vihasema poole. Edasi vaadaku matkaja ise, kuidas saab. Saab. Vool näeb välja tugevam, kui tegelikult on.
Läbin kivilabürindi, kuhu on jäetud veel üks punt rajamärke. Orienteerumiseks on üksik jalajälg mudas ja kivi, mida keegi on püüdnud otsale püsti upitada ja millel võib tuvastada oranži värvi jäänuseid.
Labürint läbitud, algavad lumelaigud. Esiti horisontaalsed, edasi järjest rohkem püstised. Kaljud on siledaks voolitud. Huvitav, et vanad kivid lähevad siledaks ja vanad inimesed kortsu. Igatahes on see taas täiesti ebatõenäoline maastik, kus mõni ehitis võiks olla. Puha lumi, kivi ja sulalumebasseinid. Onn ilmub lõpuks nähtavale siis, kui selleni on sadakond meetrit. Hämmastav ümbrus. Taamal pahiseb tohutu kärestik. Ma ei imesta, et tegemist on Norra ühe kõige vähem külastatava onniga. Aga rassimine on seda väärt.
Toon vett, keeran gaasi lahti, panen kannu tulele. Saabub Nikodemus, kes on kivide vahel ekseldes terve tunni veetnud. Pesen pesu ja pead. Viimane õhtu hubases Norra onnis, kus saab diivanil lösutada ja aknast välja vahtida, mõnes ka päikesepaneelist vidinaid laadida. Aga vast on ka Kungsledenilt eemal asuvad väiksemad Rootsi onnid toredad.
Heiki lahkus siit 1. augustil selle jõe suunas, mille veehulk minu plaanides väikse muudatuse tegi.
Täna 29,1 km.
Lisa kommentaar