Tuul raputab öösel onni. Mõtlen mõningase ärevusega sellele, kui sellise tuulega tuleb mööda järske lumeseinu laskuma hakata.
Onni ees olevalt lombilt on ööga jäätükk ära sulanud. Ka järvel tundub jääd vähem olevat. Aga võibolla see ainult tundub. Tuul on vali. See tähendab, et paadimees meile täna suure tõenäosusega järgi tulla ei saa. Telkida võib ka sellise tuulega olla ebamugav. Samas oleks hea kokkulepitud kohas homme varakult valmis olla. Seega minek.
Kõigepealt veidi turnimist mäest alla. Järske lumeseinu õnneks pole. Siinkandis on rada tähistatud kenasti komponeeritud kihiliste kivimärkidega. Lahkume Norrast, Norra onnidest ja mõneks ajaks ka Nordkalottledenilt ning siseneme Rootsi. Rada ristub Gränsledeniga, mis on vana kaubatee, mida põgenikud sõja ajal kasutasid. Ja saamid. Gränsledenit mööda saaks Ritsemisse, aga teel on katkine sild ja jõgi kahlamiseks liiga ohtlik. Sealsamas silla lähedal on ka varjualune, mille juurde on tellitud paat.
Kuigi oleme Rootsis, on üle ühe jõe paigaldatud Norra tüüpi õhuline sild. Tuul on selline, mis silmist vee välja puhub. Muidu oleks tuule teel ainult maadligi liibunud taimed, nüüd saab ta aga kaht matkajat tuuseldada. Muidu üsna kergelt käidav maastik on üks lõputu enda tuulest läbi rammimine. Vaated see-eest on vägevad. Taevas liiguvad nobedalt eri värvi pilved. Kui jõuame platoole, paistavad allpool jõgi, järv ja puud. Tuul veab järvepinnale mustreid. Kohati tibutab, üsna suvalises rütmis paistab päike. Paar korda ilmutab end vikerkaar.
Näen eespool liikumas tumedat madalat kogu ja pean seda esialgu rebaseks, kuid binoklist paistab hoopis kohevam tegelane. Ähmiga ei tule mul meelde ahmi inglisekeelne nimi ja kasutan soomekeelset koos kirjeldusega ”loom, keda on kõige raskem kohata”. Näeme ka teist looma ja veel kolmandatki. Üks vaatab vilksti meie poole, aga kuna oleme allatuult ja seisame rabatult paigal, ei lase ahmid end segada, vaid sörgivad muretult paarsada meetrit meist eemal nõlva suunas, kalpsavad üle lumelaigu ja kaovad künka taha. Vau! Olen nüüd näinud ahmi ja mitte üht, vaid kolme! Toriga rääkisime, et see on loom, keda on pea võimatu lihtsalt juhusikult kohata, sest ta on nii ettevaatlik. Tõeline kingitus. Ahmid Gränsledenil on iga kell parem kui uppumisoht Nordkalottledenil.
Lõunapausi peame veidi räsitud varjualuses, mille juurde kuuluv kemmerg on triiki täis. Korra sajab natuke, seejärel tundub tuul jäävat veidi vaiksemaks ja päikest olevat rohkem.
Turnin tavapäraselt üksi edasi, rada ronib mäkke kohe varjualuse taga. Esialgu põrutan sellest mööda ja pärast selgub, et Nikodemus kohtus rajaga üldse alles kolm kilomeetrit enne sihtpunkti. Pool aega ülesmäge, pool aega allamäge. Tuul on üleval siiski kõva, all laiub hiiglama suur Áhkájávrre, mille pinnal jooksevad vahujänesed. Laskun allapoole puudepiiri, millisel kõrgusel olin viimati Abiskos. Puudepiir peaks tähistama mitte lihtsalt puid, vaid arvestatavat kogust puid, mis on vähemalt kahe meetri kõrgused.
Kohati on murakad valmis ja isegi mõned mustikad. Lisasuhkru noppimiseks kulub mitmeid kükke.
All järve ääres on varjualune, viltune kemmerg ja korralik kogus prügi. Korjan varjualusest puhtama näoga prügi kokku, kempsupaberit ei taha puudutada. Telk saab veidi kaldu. Tuul pole puude vahel hirmus tugev. Paigal istudes hakkab jahe ja sulejope väljub esimest korda vutlarist. Käiku läheb viimane pakk Tactical Foodpacki, mille soetasin Kilpisjärvilt. Kui tuul vaibub, ilmuvad sääsed, keda pole juba mitu päeva näha olnud. Vastu telki rabistab veidi vihma, aga magan rahulikult kogu ilmast hoolimata.
Täna 22,8 km.
Kõigepealt veidi turnimist mäest alla. Järske lumeseinu õnneks pole. Siinkandis on rada tähistatud kenasti komponeeritud kihiliste kivimärkidega. Lahkume Norrast, Norra onnidest ja mõneks ajaks ka Nordkalottledenilt ning siseneme Rootsi. Rada ristub Gränsledeniga, mis on vana kaubatee, mida põgenikud sõja ajal kasutasid. Ja saamid. Gränsledenit mööda saaks Ritsemisse, aga teel on katkine sild ja jõgi kahlamiseks liiga ohtlik. Sealsamas silla lähedal on ka varjualune, mille juurde on tellitud paat.
Kuigi oleme Rootsis, on üle ühe jõe paigaldatud Norra tüüpi õhuline sild. Tuul on selline, mis silmist vee välja puhub. Muidu oleks tuule teel ainult maadligi liibunud taimed, nüüd saab ta aga kaht matkajat tuuseldada. Muidu üsna kergelt käidav maastik on üks lõputu enda tuulest läbi rammimine. Vaated see-eest on vägevad. Taevas liiguvad nobedalt eri värvi pilved. Kui jõuame platoole, paistavad allpool jõgi, järv ja puud. Tuul veab järvepinnale mustreid. Kohati tibutab, üsna suvalises rütmis paistab päike. Paar korda ilmutab end vikerkaar.
Näen eespool liikumas tumedat madalat kogu ja pean seda esialgu rebaseks, kuid binoklist paistab hoopis kohevam tegelane. Ähmiga ei tule mul meelde ahmi inglisekeelne nimi ja kasutan soomekeelset koos kirjeldusega ”loom, keda on kõige raskem kohata”. Näeme ka teist looma ja veel kolmandatki. Üks vaatab vilksti meie poole, aga kuna oleme allatuult ja seisame rabatult paigal, ei lase ahmid end segada, vaid sörgivad muretult paarsada meetrit meist eemal nõlva suunas, kalpsavad üle lumelaigu ja kaovad künka taha. Vau! Olen nüüd näinud ahmi ja mitte üht, vaid kolme! Toriga rääkisime, et see on loom, keda on pea võimatu lihtsalt juhusikult kohata, sest ta on nii ettevaatlik. Tõeline kingitus. Ahmid Gränsledenil on iga kell parem kui uppumisoht Nordkalottledenil.
Lõunapausi peame veidi räsitud varjualuses, mille juurde kuuluv kemmerg on triiki täis. Korra sajab natuke, seejärel tundub tuul jäävat veidi vaiksemaks ja päikest olevat rohkem.
Turnin tavapäraselt üksi edasi, rada ronib mäkke kohe varjualuse taga. Esialgu põrutan sellest mööda ja pärast selgub, et Nikodemus kohtus rajaga üldse alles kolm kilomeetrit enne sihtpunkti. Pool aega ülesmäge, pool aega allamäge. Tuul on üleval siiski kõva, all laiub hiiglama suur Áhkájávrre, mille pinnal jooksevad vahujänesed. Laskun allapoole puudepiiri, millisel kõrgusel olin viimati Abiskos. Puudepiir peaks tähistama mitte lihtsalt puid, vaid arvestatavat kogust puid, mis on vähemalt kahe meetri kõrgused.
Kohati on murakad valmis ja isegi mõned mustikad. Lisasuhkru noppimiseks kulub mitmeid kükke.
All järve ääres on varjualune, viltune kemmerg ja korralik kogus prügi. Korjan varjualusest puhtama näoga prügi kokku, kempsupaberit ei taha puudutada. Telk saab veidi kaldu. Tuul pole puude vahel hirmus tugev. Paigal istudes hakkab jahe ja sulejope väljub esimest korda vutlarist. Käiku läheb viimane pakk Tactical Foodpacki, mille soetasin Kilpisjärvilt. Kui tuul vaibub, ilmuvad sääsed, keda pole juba mitu päeva näha olnud. Vastu telki rabistab veidi vihma, aga magan rahulikult kogu ilmast hoolimata.
Täna 22,8 km.
Lisa kommentaar