Magame kaua, õues on kohatine päikesepaiste ja telk peaaegu kuiv.
Tuul on samasugune. Kuulan ärevalt ühtäkki kostma hakkavat mürinat, aga kummipaat koos eelduslikult kahe kalamehega sõidab mööda. Meie paadimees annab ähmase lubaduse õhtu kohta.
See tähendab puhkepäeva siinsamas. Sisustan selle kogu prügi kokkukorjamise, riiete tuulutamise ja metsa all asjade vaatamisega. Lõpuks ometi saab metsas ringi vahtida, ilma et sääsed mind seejuures ribadeks näriks. Ajame jutti enamuse maailma geopoliitikast ja käime läbi mõned muud teemad matkamisest keskkonnahoiuni.
On aega lugeda. Loen Kallifatidese raamatut aegamisi ja nautides. Lõpuks loen läbi. Ja on aega leinata. Üle järve lähenevate päikeselaikude järgi saab ennustada, millal hakkab soojem ja kui kauaks.
Tegeleme katastroofiturismiga ehk käime vaatamas katkist silda. Peaaegu jookseme selle poole, sest ilma seljakotita on kõndimine harjumatult kerge. Sild ripub hädiselt üldse mitte niipidi nagu peaks, vaid külili. Kui jääkaru mind taga ajaks, siis võiks püüda seda mööda üle pääseda. Aga mitte suure seljakotiga. Ja jääkarusid siin pole. Tagasiteel inspekteerin põhjalikult murakaid ja vähem põhjalikult turbasammalt, mida polegi seni näinud, kuigi märga ja soist maastikku on olnud. Varbad saavad samblas veidi märjaks, aga see on teaduse ja suhkru huvides.
Tüütame veel paadimeest ja saame vastuseks ülespidise pöidla. Satelliitühendus jagab Nikodemuse saadavad sõnumid mitmeks tükiks ja need saabuvad suure ajalise vahega suvalises järjekorras. Kui oma gepsu sisse lülitan, katkestan sellega politseioperatsiooni, mida Kalle oli minu otsimiseks alustamas. Vabandust… Üksiti on südantsoojendav teada, et mitu inimest on minu edenemist jälginud ja muretsenud.
Paat saabub kella kümne ajal ja paneb maha kaks matkajat. Pisike pealt lahtine paat saami vanamehega. Istun paadininas ja vaatan, kuidas päike loojub mäe taha, mille jalamil me ööpäeva jagu aega veetsime. Paat koliseb vastu laineid, mis on keset järve suuremad kui meie nurgas. Hüppame istmetelt lahti. Kui hakkame lainete vahel siksakitama, kolin ninast alla paadipõhja, kus on vähem hirmus. Kuigi ka põhjas on omajagu hirmus. Laulan endale suvalise viisi ja sõnadega lastelaule. Ju siis lapsepõlv oli turvaline. Vastu kapuutsi rabiseb vett, Nikodemus saab selle kõik vastu vahtimist. Püüan tema näost välja lugeda, kas ta juba näeb Ritsemit, aga sealt paistab ainult halvasti varjatud hirmu. Áhkká mägi, 2015 m kõrgune Lapimaa kuninganna, nihkub vaevaliselt lähemale. Ritsem on umbes selle vastas järve teisel kaldal. Jõuame siiski elusalt ja tervelt hämaras kaldale, jalutame turismibaasi, tuvastame, et vastuvõtt on kinni, peseme kemmergus hambaid, saame vastutulelikult matkajalt uksekoodi, vahetame omavahel raha, paneme telgid üles ja jätame vastastikku head soovides hüvasti. Kuigi skandinaavlased on suured tunneltelgisõbrad, on telklas juba kaks Durstonit.
Paadisõitu 22,7 km, lisaks paar kilomeetrit vantsimist katkise sillani ja tagasi ning sadamast majutusse.
See tähendab puhkepäeva siinsamas. Sisustan selle kogu prügi kokkukorjamise, riiete tuulutamise ja metsa all asjade vaatamisega. Lõpuks ometi saab metsas ringi vahtida, ilma et sääsed mind seejuures ribadeks näriks. Ajame jutti enamuse maailma geopoliitikast ja käime läbi mõned muud teemad matkamisest keskkonnahoiuni.
On aega lugeda. Loen Kallifatidese raamatut aegamisi ja nautides. Lõpuks loen läbi. Ja on aega leinata. Üle järve lähenevate päikeselaikude järgi saab ennustada, millal hakkab soojem ja kui kauaks.
Tegeleme katastroofiturismiga ehk käime vaatamas katkist silda. Peaaegu jookseme selle poole, sest ilma seljakotita on kõndimine harjumatult kerge. Sild ripub hädiselt üldse mitte niipidi nagu peaks, vaid külili. Kui jääkaru mind taga ajaks, siis võiks püüda seda mööda üle pääseda. Aga mitte suure seljakotiga. Ja jääkarusid siin pole. Tagasiteel inspekteerin põhjalikult murakaid ja vähem põhjalikult turbasammalt, mida polegi seni näinud, kuigi märga ja soist maastikku on olnud. Varbad saavad samblas veidi märjaks, aga see on teaduse ja suhkru huvides.
Tüütame veel paadimeest ja saame vastuseks ülespidise pöidla. Satelliitühendus jagab Nikodemuse saadavad sõnumid mitmeks tükiks ja need saabuvad suure ajalise vahega suvalises järjekorras. Kui oma gepsu sisse lülitan, katkestan sellega politseioperatsiooni, mida Kalle oli minu otsimiseks alustamas. Vabandust… Üksiti on südantsoojendav teada, et mitu inimest on minu edenemist jälginud ja muretsenud.
Paat saabub kella kümne ajal ja paneb maha kaks matkajat. Pisike pealt lahtine paat saami vanamehega. Istun paadininas ja vaatan, kuidas päike loojub mäe taha, mille jalamil me ööpäeva jagu aega veetsime. Paat koliseb vastu laineid, mis on keset järve suuremad kui meie nurgas. Hüppame istmetelt lahti. Kui hakkame lainete vahel siksakitama, kolin ninast alla paadipõhja, kus on vähem hirmus. Kuigi ka põhjas on omajagu hirmus. Laulan endale suvalise viisi ja sõnadega lastelaule. Ju siis lapsepõlv oli turvaline. Vastu kapuutsi rabiseb vett, Nikodemus saab selle kõik vastu vahtimist. Püüan tema näost välja lugeda, kas ta juba näeb Ritsemit, aga sealt paistab ainult halvasti varjatud hirmu. Áhkká mägi, 2015 m kõrgune Lapimaa kuninganna, nihkub vaevaliselt lähemale. Ritsem on umbes selle vastas järve teisel kaldal. Jõuame siiski elusalt ja tervelt hämaras kaldale, jalutame turismibaasi, tuvastame, et vastuvõtt on kinni, peseme kemmergus hambaid, saame vastutulelikult matkajalt uksekoodi, vahetame omavahel raha, paneme telgid üles ja jätame vastastikku head soovides hüvasti. Kuigi skandinaavlased on suured tunneltelgisõbrad, on telklas juba kaks Durstonit.
Paadisõitu 22,7 km, lisaks paar kilomeetrit vantsimist katkise sillani ja tagasi ning sadamast majutusse.
Kommentaarid
Lisa kommentaar