Ärkan jälle tavaliselt ajal, sest esiteks on vaja kopteri peale minna, teiseks pole enam vaja poissi oodata.
Sisenen õhtul saadud koodiga hoonesse, külastan kemmergut, pesen hambad, keedan vett ja söön hommikust. Onnivalvur korraks ilmub, aga siis kaob. Seega ma ei saa talle teenuste eest midagi maksta ega uurida, ega ta minu heaks poodi ei taha lahti teha. Aerodroomil kaalub kott 11,5 kilo.
Paat üle järve läheks alles millalgi hiljem, aga mul on plaanitud pikk päev. Nüüd olen siis mina see, kes pläristab kopteriga. Kopter stardib esiteks vara, teiseks ei saa see maanduda teisel kaldal onni juures, vaid üleval mäe otsas. Nii säästan end ronimisest ja lühendan kõndimist nelja kilomeetri võrra. Väike sohk, aga tundub mõistlik. Pealegi ei ole ma kunagi kopteriga sõitnud.
Saan koha juhi kõrval, kus on isegi põrandaaken. Ma ei julge küsida, kas pildistada võib, ei taha juhti segada. Järv koos oma saartega libiseb varvaste alt mööda ja kopteri väiksusest hoolimata pole kogu kogemus pooltki nii hirmus kui eilne paadisõit.
Teisel pool järve sajab, aga mul juba vihmariided seljas. Üksiti on esimene päev, kus seljas on ka paksem dressipluus. Külm ja tuul ja vihm. Vihm on esialgu küll pigem tibutus. Mulle haagib end sappa sloveen, kes küll õnneks peagi maha jääb. Peletan laudtee alt jooksu jänese ja hiljem kanakarja, kes on avastanud, et laudtee on hea vihmavari.
Poolel teel on Kårsåjaure onn, milleni jõudes hakkab korralikult sadama. Teen pähklipeatuse. Kõik päevasnäkid said Ritsemi ootuses ära söödud, jäänud on veel peotäis soolapähkleid, mis mulle tegelikult ei maitse. Kui sloveen saabub, valmistun just vihma kätte väljuma.
Seitse kilomeetrit Kutjaure onnini kuluvad kiiresti. Pilv on maani, midagi eriti vaadata pole, rada pole väga kivine ja on suures osas kaetud laudteega, mille uuemad osad näevad maastikul välja nagu õmblus või tõmblukk. Üle iga väiksema oja on sild. Sakslaste raamat näeb ette kaht kahlamist, aga mingit kahlamist ei toimu. Varbad on sellegipoolest märjad, sest vihm ja märjad taimed, kes end inimeste vastu hõõruvad. Aeg-ajalt tuleb vastu matkajaid, kellest pooled on pisikesed tarmukad Rootsi vanaprouad.
Onnis on ports vanamehi, küdev ahi ja sõbralik onnivalvur. Keedan omale kiirnuudleid, valvur annab jõhvikamahla juurde. Hiljem hinnakirja kõrval tosse jalga pannes avastan, et ta võttis mult STFi liikme hinna ehk ainult pool raha. Väljas läheb heledamaks. Kui lahkun, saabub sloveen.
Jalad ja sõrmed hakkavad üsna varsti külmetama. Vihma sajab juba korralikult ja puhkepause pole mingit tahtmist teha. Nii uhangi järelejäänud 18 km kõik ühe hooga maha. Viis–kuus kilomeetrit enne lõppu peksab tuul vihmapilved laiali, suvalistesse kohtadesse pudeneb päikest. Selja taha kerkib vikerkaar. Hiiglma pirakas järv allpool lööb sädelema. Aga külm on ikka.
Onn on all jõekäärus, perenaine seisab ootel väraval. Saan toa koos kahe Norra prouaga, kellest üks, kes meenutab Anu Lampi, hakkab kohe muretsema, kas ma ikka söön piisavalt. Selle peale tellin pärast tavalist õhtueinet omale vahvli vahukoore ja moosiga, mida siin imekombel turustatakse, ja pärast ostan poest suure hunniku šokolaadi ja muud head-paremat. On saabunud temperatuurid, mille juures šokolaadi kaasastassimise korral ei pea seda pärast lusikaga sööma. Saamide peetavad onnid on tõesti teistmoodi.
Ahjaa, perenaine mainib, et eestlasi käib harva, mille peale uurin, ega paar päeva tagasi juhtumisi üks Eesti mees ei käinud. Tõesti, oli üks tumedate juustega ja asjatundlik. Pani tormiga telgi teisele poole jõge. Tema ikka vaatas, kas tuul on telgi juba minema puhunud, aga telk seisis. Torm oli ilmselt see tuul, millega me kas piirirajal võitlesime või mis terve järgmise päeva paadil sõita ei lasknud.
Täna 32,3 km.
Paat üle järve läheks alles millalgi hiljem, aga mul on plaanitud pikk päev. Nüüd olen siis mina see, kes pläristab kopteriga. Kopter stardib esiteks vara, teiseks ei saa see maanduda teisel kaldal onni juures, vaid üleval mäe otsas. Nii säästan end ronimisest ja lühendan kõndimist nelja kilomeetri võrra. Väike sohk, aga tundub mõistlik. Pealegi ei ole ma kunagi kopteriga sõitnud.
Saan koha juhi kõrval, kus on isegi põrandaaken. Ma ei julge küsida, kas pildistada võib, ei taha juhti segada. Järv koos oma saartega libiseb varvaste alt mööda ja kopteri väiksusest hoolimata pole kogu kogemus pooltki nii hirmus kui eilne paadisõit.
Teisel pool järve sajab, aga mul juba vihmariided seljas. Üksiti on esimene päev, kus seljas on ka paksem dressipluus. Külm ja tuul ja vihm. Vihm on esialgu küll pigem tibutus. Mulle haagib end sappa sloveen, kes küll õnneks peagi maha jääb. Peletan laudtee alt jooksu jänese ja hiljem kanakarja, kes on avastanud, et laudtee on hea vihmavari.
Poolel teel on Kårsåjaure onn, milleni jõudes hakkab korralikult sadama. Teen pähklipeatuse. Kõik päevasnäkid said Ritsemi ootuses ära söödud, jäänud on veel peotäis soolapähkleid, mis mulle tegelikult ei maitse. Kui sloveen saabub, valmistun just vihma kätte väljuma.
Seitse kilomeetrit Kutjaure onnini kuluvad kiiresti. Pilv on maani, midagi eriti vaadata pole, rada pole väga kivine ja on suures osas kaetud laudteega, mille uuemad osad näevad maastikul välja nagu õmblus või tõmblukk. Üle iga väiksema oja on sild. Sakslaste raamat näeb ette kaht kahlamist, aga mingit kahlamist ei toimu. Varbad on sellegipoolest märjad, sest vihm ja märjad taimed, kes end inimeste vastu hõõruvad. Aeg-ajalt tuleb vastu matkajaid, kellest pooled on pisikesed tarmukad Rootsi vanaprouad.
Onnis on ports vanamehi, küdev ahi ja sõbralik onnivalvur. Keedan omale kiirnuudleid, valvur annab jõhvikamahla juurde. Hiljem hinnakirja kõrval tosse jalga pannes avastan, et ta võttis mult STFi liikme hinna ehk ainult pool raha. Väljas läheb heledamaks. Kui lahkun, saabub sloveen.
Jalad ja sõrmed hakkavad üsna varsti külmetama. Vihma sajab juba korralikult ja puhkepause pole mingit tahtmist teha. Nii uhangi järelejäänud 18 km kõik ühe hooga maha. Viis–kuus kilomeetrit enne lõppu peksab tuul vihmapilved laiali, suvalistesse kohtadesse pudeneb päikest. Selja taha kerkib vikerkaar. Hiiglma pirakas järv allpool lööb sädelema. Aga külm on ikka.
Onn on all jõekäärus, perenaine seisab ootel väraval. Saan toa koos kahe Norra prouaga, kellest üks, kes meenutab Anu Lampi, hakkab kohe muretsema, kas ma ikka söön piisavalt. Selle peale tellin pärast tavalist õhtueinet omale vahvli vahukoore ja moosiga, mida siin imekombel turustatakse, ja pärast ostan poest suure hunniku šokolaadi ja muud head-paremat. On saabunud temperatuurid, mille juures šokolaadi kaasastassimise korral ei pea seda pärast lusikaga sööma. Saamide peetavad onnid on tõesti teistmoodi.
Ahjaa, perenaine mainib, et eestlasi käib harva, mille peale uurin, ega paar päeva tagasi juhtumisi üks Eesti mees ei käinud. Tõesti, oli üks tumedate juustega ja asjatundlik. Pani tormiga telgi teisele poole jõge. Tema ikka vaatas, kas tuul on telgi juba minema puhunud, aga telk seisis. Torm oli ilmselt see tuul, millega me kas piirirajal võitlesime või mis terve järgmise päeva paadil sõita ei lasknud.
Täna 32,3 km.
Lisa kommentaar