Soomlased tõusevad varsti pärast mind.
Võibolla elavad ka koduse kella järgi. Tulevad nagu minagi söögiruumi pakkima. Ühel neist on samasugune rippvooditekk nagu minul ja teine kommenteerib, et kasutab ka varvassokke, mis temagi varbad on villidest päästnud.
Hommik on sombune, veidi sajab. Terve päev rada lainetab ja on raskem, kui ma eeldasin. Olin sunnitud kolm lühikest onnivahet kokku liitma. Vaated see-eest on head.
Arasluokta on järgmine onn. Siin peaks saama saami leiba ja suitsukala. Uksel on silt, et valvur on kohal kell kuus, kui muul ajal temaga ühendust soovitakse, tuleb minna küla sinisesse või rohelisse majja. Käin läbi kõik rohelise või sinisena näivad majad ega kohta hingelistki. Või tegelikult. Kohtan üht koera, kes on ka väga rõõmus, et ta pole enam üksi.
Onni juures tagasi, on välja ilmunud perenaine. Leib on külas, kala on kohe olemas. Rehmab, et võin juurde võtta näkileiba. Olgu siis nii. Võtab ühe kala kotist ja küsib, kas üks. Hm, üks kala. Parem ikka kaks kala. Raban riiulist ka paki matkatoitu, ainsa, mis tal on. Mul on Pieskehaure kui varustuspunkti suhtes tekkinud mõningad kahtlused. Saamid käivad kindlasti pidevalt üle piiri, küsin, kas Norra raha läheb. Läheb küll. Kirjutab paberi peale numbri 500. Mul on 200-kroonised, annan kolm. Proua ei lase end sellest segada ja mina ka mitte. Need on minu jaoks praeguseks nagunii muutunud lihtsalt värvilisteks paberiteks. Õue piknkulaua taha on tekkinud hollandlane. Lammutan paljakäsi kala kallal, sellal kui hollandlane räägib oma uutest matkasaabastest, villidest ja suitsukalaga Sarekisse minekust. Teise kala võtan kaasa, õhtuks.
Pärast Arasluoktat tuleb päike välja. Hollandlasest on raja kõrvale jäänud küpseid murakaid, mustikaid ja kui ma juba siin kükitan, siis ka kukemarju. Hea, kui siin käivad inimesed kultuuridest, milles pole kombeks teeservast asju suhu pista.
Järgmine asundus, Staloluokta, on helesinise veega Virishaure kaldal. Silt reklaamib kusagil eemal müüdavat leiba, aga olen uurima minekuks juba liiga väsinud. Ja vaja on veel minna 12 km.
Edasi on eriti äge maastik. Badjelánnda tähendab “kõrget maad”, need on avarad rohelised orud metsiku Sareki ja metsikute Norra mägede vahel. Vihm sajab ja ei saja ka. Hakkab külm, tuleb sääsevõrk püksitaskus kinnaste vastu vahetada.
Enne Staddajåhkåt tuleb päike välja, järv sillerdab. Tekib telkimiskiusatus. Järve kohal kiljub üksik kajakas. Tellin ilmateate. See lubab hommikuks kõva vihma ja huvi telkimise vastu väheneb.
Onni juures on kavala näoga proua. Ta kohe tundis, et keegi veel tuleb. Teatab kohe, et eile või üleeile oli üks Eesti mees. Pikkade mustade juustega nagu indiaanlane, kõigiga väga sõbralik, heas mõttes uudishimulik, väga kogenud matkaja, ilus ka. Hakkab tunduma, nagu tahaks ta seda Heikit mulle maha ärida. Õnneks keerab jutt enne mujale, kui mul oma perekonnaseis letti tuleb lüüa.
Saan terve kuuekohalise talvemaja oma käsutusse. Rootsi onnides on talvel alati üks ruum või maja lukust lahti. Norras enam ei ole, mistõttu oli üks tormiga hädas olnud taanlaste paar hiljuti sunnitud onni akna sisse lööma. Söön teise kala eelroaks, sedapuhku on võimalus kasutada kahvlit.
Täna 36,4 km. Väsitav päev.
Hommik on sombune, veidi sajab. Terve päev rada lainetab ja on raskem, kui ma eeldasin. Olin sunnitud kolm lühikest onnivahet kokku liitma. Vaated see-eest on head.
Arasluokta on järgmine onn. Siin peaks saama saami leiba ja suitsukala. Uksel on silt, et valvur on kohal kell kuus, kui muul ajal temaga ühendust soovitakse, tuleb minna küla sinisesse või rohelisse majja. Käin läbi kõik rohelise või sinisena näivad majad ega kohta hingelistki. Või tegelikult. Kohtan üht koera, kes on ka väga rõõmus, et ta pole enam üksi.
Onni juures tagasi, on välja ilmunud perenaine. Leib on külas, kala on kohe olemas. Rehmab, et võin juurde võtta näkileiba. Olgu siis nii. Võtab ühe kala kotist ja küsib, kas üks. Hm, üks kala. Parem ikka kaks kala. Raban riiulist ka paki matkatoitu, ainsa, mis tal on. Mul on Pieskehaure kui varustuspunkti suhtes tekkinud mõningad kahtlused. Saamid käivad kindlasti pidevalt üle piiri, küsin, kas Norra raha läheb. Läheb küll. Kirjutab paberi peale numbri 500. Mul on 200-kroonised, annan kolm. Proua ei lase end sellest segada ja mina ka mitte. Need on minu jaoks praeguseks nagunii muutunud lihtsalt värvilisteks paberiteks. Õue piknkulaua taha on tekkinud hollandlane. Lammutan paljakäsi kala kallal, sellal kui hollandlane räägib oma uutest matkasaabastest, villidest ja suitsukalaga Sarekisse minekust. Teise kala võtan kaasa, õhtuks.
Pärast Arasluoktat tuleb päike välja. Hollandlasest on raja kõrvale jäänud küpseid murakaid, mustikaid ja kui ma juba siin kükitan, siis ka kukemarju. Hea, kui siin käivad inimesed kultuuridest, milles pole kombeks teeservast asju suhu pista.
Järgmine asundus, Staloluokta, on helesinise veega Virishaure kaldal. Silt reklaamib kusagil eemal müüdavat leiba, aga olen uurima minekuks juba liiga väsinud. Ja vaja on veel minna 12 km.
Edasi on eriti äge maastik. Badjelánnda tähendab “kõrget maad”, need on avarad rohelised orud metsiku Sareki ja metsikute Norra mägede vahel. Vihm sajab ja ei saja ka. Hakkab külm, tuleb sääsevõrk püksitaskus kinnaste vastu vahetada.
Enne Staddajåhkåt tuleb päike välja, järv sillerdab. Tekib telkimiskiusatus. Järve kohal kiljub üksik kajakas. Tellin ilmateate. See lubab hommikuks kõva vihma ja huvi telkimise vastu väheneb.
Onni juures on kavala näoga proua. Ta kohe tundis, et keegi veel tuleb. Teatab kohe, et eile või üleeile oli üks Eesti mees. Pikkade mustade juustega nagu indiaanlane, kõigiga väga sõbralik, heas mõttes uudishimulik, väga kogenud matkaja, ilus ka. Hakkab tunduma, nagu tahaks ta seda Heikit mulle maha ärida. Õnneks keerab jutt enne mujale, kui mul oma perekonnaseis letti tuleb lüüa.
Saan terve kuuekohalise talvemaja oma käsutusse. Rootsi onnides on talvel alati üks ruum või maja lukust lahti. Norras enam ei ole, mistõttu oli üks tormiga hädas olnud taanlaste paar hiljuti sunnitud onni akna sisse lööma. Söön teise kala eelroaks, sedapuhku on võimalus kasutada kahvlit.
Täna 36,4 km. Väsitav päev.
Lisa kommentaar