Istun hommikul üksi söögitoas.
Tuul vilistab kaminas. Aknast paistavad Sulitjelma liustikud. Kvikkjokk, mis alguses tundus ebareaalselt kaugel, on nüüd väga lähedal. Olen palju kordi püüdnud ette kujutada, mis tunne võiks olla sinna jõuda, aga ega ma ei kujuta. Ilmselt veidi teistmoodi kui autoga kohale sõites.
Esialgu on päike, aga minekusuunas kerkib juba morni mäe tagant tumelilla pilv. Pilve eel õõtsub tuul. Takerdun murakatesse. Selja taga sajab, vihm rullib jõnksudena üle lageda. Oma viis kilomeetrit saab kuivalt kõndida. Järv sirab vihmahämus asuurselt, kuniks pilv kõik endasse matab. Minu ka muidugi.
Enamus aega tuleb jõnksudena ülespoole ronida. Kohati on soine, kohati on ojad. Sakslaste lubatud silda ei paista kuskil, on mingid muud väiksed sillad teistes kohtades. Ühesõnaga täna ei ole see päev, mil varbad kuivaks jääks.
Algavad kiviväljad. Kividel on küll peal uhked jägalakirjad, aga nendel turnimine on sellegipoolest ebamugavad ja mõnikord libe. Tõus ei ole siiski nii karm kui rajaprofiili järgi tundus. Norra kohalt läheneb parem ilm.
Onn on ülevalt kaugelt näha, aga selleni laskumine võtab aega. Peamiselt on libe. Mõningast muret teeb mulle ka asjaolu, et minu ja onni vahel pahiseb uhkete koskedega jõgi, aga silda ei paista. Enne järve hargneb jõgi mitmeks haruks, rajamärgid juhatavad kivi-, vee- ja põõsalabürindis edasi. Üks veidramaid kahlamisi seni.
Onnivalvur on juba mahlaklaasiga ootel ja küsitleb põhjalikult nii teekonna kui ka varustuse kohta. Heiki leiab ka kohe mainimist, kui valvur küsib, kas olen Soomest. Vastan samamoodi, et lähedalt. Novot, siin telkis ta veidi eemal järvepoolsaarel.
Kuigi Vaimoki onn on üks Rootsi kõige vähem külastatavaid, on täna siin üks Rootsi pere, üks Belgia pere ja üksik Rootsi poiss. Saan omale kümnese toa. Leian köögikapist kaerahelbepaki, mis koos Láddejåhkåst ostetud kuivatatud marjadega lahendab järgmise kahe päeva hommikusöögi probleemi. Tossud ilmutavad lagunemise märke.
Vaimoki järv pidavat olema Rootsi kõige selgema veega. Kivid järvepõhjas paistavad küll hästi kätte.
Tänasega on see mu kõige pikem matk, kui ajas mõõta. Perakülast Äjijärveni kõndisin 27 päeva, siin on nüüd täis 28, kokku tuleb 30. Perakülast Ähijärvele oli kilomeetreid aga rohkem.
Täna 20 km.
Esialgu on päike, aga minekusuunas kerkib juba morni mäe tagant tumelilla pilv. Pilve eel õõtsub tuul. Takerdun murakatesse. Selja taga sajab, vihm rullib jõnksudena üle lageda. Oma viis kilomeetrit saab kuivalt kõndida. Järv sirab vihmahämus asuurselt, kuniks pilv kõik endasse matab. Minu ka muidugi.
Enamus aega tuleb jõnksudena ülespoole ronida. Kohati on soine, kohati on ojad. Sakslaste lubatud silda ei paista kuskil, on mingid muud väiksed sillad teistes kohtades. Ühesõnaga täna ei ole see päev, mil varbad kuivaks jääks.
Algavad kiviväljad. Kividel on küll peal uhked jägalakirjad, aga nendel turnimine on sellegipoolest ebamugavad ja mõnikord libe. Tõus ei ole siiski nii karm kui rajaprofiili järgi tundus. Norra kohalt läheneb parem ilm.
Onn on ülevalt kaugelt näha, aga selleni laskumine võtab aega. Peamiselt on libe. Mõningast muret teeb mulle ka asjaolu, et minu ja onni vahel pahiseb uhkete koskedega jõgi, aga silda ei paista. Enne järve hargneb jõgi mitmeks haruks, rajamärgid juhatavad kivi-, vee- ja põõsalabürindis edasi. Üks veidramaid kahlamisi seni.
Onnivalvur on juba mahlaklaasiga ootel ja küsitleb põhjalikult nii teekonna kui ka varustuse kohta. Heiki leiab ka kohe mainimist, kui valvur küsib, kas olen Soomest. Vastan samamoodi, et lähedalt. Novot, siin telkis ta veidi eemal järvepoolsaarel.
Kuigi Vaimoki onn on üks Rootsi kõige vähem külastatavaid, on täna siin üks Rootsi pere, üks Belgia pere ja üksik Rootsi poiss. Saan omale kümnese toa. Leian köögikapist kaerahelbepaki, mis koos Láddejåhkåst ostetud kuivatatud marjadega lahendab järgmise kahe päeva hommikusöögi probleemi. Tossud ilmutavad lagunemise märke.
Vaimoki järv pidavat olema Rootsi kõige selgema veega. Kivid järvepõhjas paistavad küll hästi kätte.
Tänasega on see mu kõige pikem matk, kui ajas mõõta. Perakülast Äjijärveni kõndisin 27 päeva, siin on nüüd täis 28, kokku tuleb 30. Perakülast Ähijärvele oli kilomeetreid aga rohkem.
Täna 20 km.
Lisa kommentaar