Päike kerkib üle mäe, asun teele Tarrekaise suunas.
Kui õhtul on ka ilus ilm, võiks viimase õhtu telkida. Oleks veidi sümmeetriat.
Rada ületab kivise seljandiku, edasi on lauge kerge teekond allapoole, kus juba paistavad sinakad mäed ja lai org. Vaatlen kauri, tundub olevat järvekaur, kes järvel krooksub ja tuututab. Nopin mustikaid. Teen pausi Kurajaure onni juures, kus on pausi teinud ka Heiki, nagu selgub. Möödub kari põhjapõtru. Vaatan, et sakslaste teejuht on Tarrekaise ja Njunese vahele märkinud telkimiskoha. Ilmuvad pajud ja kõrrelised.
Rada on nüüd järsem, ühtäkki olen keset metsa. Teisel pool järve on mäed altpoolt kaetud taimedega ja nõlvad oleksid nagu habetunud. Põikan Tarraälvshyddanit vaatama, mis on üks esimesi Rootsi mägionne, ehitatud 1889. Uks on madal, sees lahtine kolle ja magamisase. Põõsastes tänitab põhjatihane. Siis on sild üle Tarrätno jõe.
Edasi läheb huvitavaks. Ennist kohatud rootslased ütlesid, et on märg ja rohtu kasvanud, aga on näha, kust inimesed on läinud. Esialgu nii ongi. Mõned ojad, kus vesi on nii soe ja madal, et ma viitsin isegi end filmida kahlamas. See tähendab, et kõigepealt tuleb kaamera teisel kaldal paika sättida, tagasi kahlata ja siis uuesti tulla, tehes seejuures nägu, nagu oleks kõik uus. Rohtu tallutud rada hägustub. Üle sopasevõitu oja on kidur puutüvi. Tassin talle teise lisaks, kaotan omatehtud purdel tasakaalu ja kukun kõhuli. Ajan end itsitades püsti. Suutsin niipalju siiski kalda poole viskuda, et ainult varbad jäid ojja. Need olid nagunii juba märjad. Niigi hägune rada kaob järgmisesse vette. Rüselen kaldale ja rahmeldan veidi võpsikus, kuniks leian korralikult tallutud raja. Mis siin tõenäoliselt juhtus, oli see, et keegi kaotas rohtukasvanud raja silmist, püüdis gepsu järgi sellele uuesti pihta saada ja järgmised tulijad tegid tema keerdkäigud järgi. Aga mõnikord läks sassi. Tegin ka järeltulijate rõõmuks lookeid juurde ja läbisin ilmselt veekogusid, mida rajameister ei olnud ette näinud. Meeleolukas. See lõik on kehvasti tähistatud ühesõnaga. Aga samas ei ole tavaliselt paarisaja meetri läbimisest nii palju kirjutada.
Kohtun taas Padjelantaledeniga ja nüüd peaks kõik olema lihtne. Jõuan Tarrekaise onnini, teen lühikese snikersipausi ja uhan edasi. Sakslaste tähistatud kohani on umbes 3,5 km. Rada ummistavad nüüd suured kivid. Osa laudteed on sügaval vee all. Kus pole kive ja vett, on muda. Rohi rinnuni. Oeh. See on vaevarikas maastik.
Aga. Järve otsas on tõesti rajast veidi eemal madalaks tallutud rohi lõkkeasemega ja suurepärane vaade järvele. Ja keegi ei telgi seal veel. Ideaalne. Tuult pole, sääski ka millegipärast mitte, päike paistab. Aega on mõnusalt palju, et panna telk üles, soojad riided selga, süüa ja siis istuda, vahtida järvele ja mõelda mittemillestki.
Täna 27,9 km.
Rada ületab kivise seljandiku, edasi on lauge kerge teekond allapoole, kus juba paistavad sinakad mäed ja lai org. Vaatlen kauri, tundub olevat järvekaur, kes järvel krooksub ja tuututab. Nopin mustikaid. Teen pausi Kurajaure onni juures, kus on pausi teinud ka Heiki, nagu selgub. Möödub kari põhjapõtru. Vaatan, et sakslaste teejuht on Tarrekaise ja Njunese vahele märkinud telkimiskoha. Ilmuvad pajud ja kõrrelised.
Rada on nüüd järsem, ühtäkki olen keset metsa. Teisel pool järve on mäed altpoolt kaetud taimedega ja nõlvad oleksid nagu habetunud. Põikan Tarraälvshyddanit vaatama, mis on üks esimesi Rootsi mägionne, ehitatud 1889. Uks on madal, sees lahtine kolle ja magamisase. Põõsastes tänitab põhjatihane. Siis on sild üle Tarrätno jõe.
Edasi läheb huvitavaks. Ennist kohatud rootslased ütlesid, et on märg ja rohtu kasvanud, aga on näha, kust inimesed on läinud. Esialgu nii ongi. Mõned ojad, kus vesi on nii soe ja madal, et ma viitsin isegi end filmida kahlamas. See tähendab, et kõigepealt tuleb kaamera teisel kaldal paika sättida, tagasi kahlata ja siis uuesti tulla, tehes seejuures nägu, nagu oleks kõik uus. Rohtu tallutud rada hägustub. Üle sopasevõitu oja on kidur puutüvi. Tassin talle teise lisaks, kaotan omatehtud purdel tasakaalu ja kukun kõhuli. Ajan end itsitades püsti. Suutsin niipalju siiski kalda poole viskuda, et ainult varbad jäid ojja. Need olid nagunii juba märjad. Niigi hägune rada kaob järgmisesse vette. Rüselen kaldale ja rahmeldan veidi võpsikus, kuniks leian korralikult tallutud raja. Mis siin tõenäoliselt juhtus, oli see, et keegi kaotas rohtukasvanud raja silmist, püüdis gepsu järgi sellele uuesti pihta saada ja järgmised tulijad tegid tema keerdkäigud järgi. Aga mõnikord läks sassi. Tegin ka järeltulijate rõõmuks lookeid juurde ja läbisin ilmselt veekogusid, mida rajameister ei olnud ette näinud. Meeleolukas. See lõik on kehvasti tähistatud ühesõnaga. Aga samas ei ole tavaliselt paarisaja meetri läbimisest nii palju kirjutada.
Kohtun taas Padjelantaledeniga ja nüüd peaks kõik olema lihtne. Jõuan Tarrekaise onnini, teen lühikese snikersipausi ja uhan edasi. Sakslaste tähistatud kohani on umbes 3,5 km. Rada ummistavad nüüd suured kivid. Osa laudteed on sügaval vee all. Kus pole kive ja vett, on muda. Rohi rinnuni. Oeh. See on vaevarikas maastik.
Aga. Järve otsas on tõesti rajast veidi eemal madalaks tallutud rohi lõkkeasemega ja suurepärane vaade järvele. Ja keegi ei telgi seal veel. Ideaalne. Tuult pole, sääski ka millegipärast mitte, päike paistab. Aega on mõnusalt palju, et panna telk üles, soojad riided selga, süüa ja siis istuda, vahtida järvele ja mõelda mittemillestki.
Täna 27,9 km.
Lisa kommentaar