Järjekordne sääskedega puseledes pakkimine.
See tundub kuidagi paaniline, isegi kui on hästi läbi mõeldud.
Jätan vihmajope selga kaitseks sääskede eest. See käib nii, et kõigepealt on peas nokats, nokka on vaja sääsevõrgu silmnäost eemal hoidmiseks ja et sääsed ei saaks pealaest hammustada. Seejärel õhukese pluusi kapuuts, et sindrinahad ei pääseks kõrvu närima. Kapuutsi otsa läheb sääsevõrk, mille ots lahedamatel päevadel topitakse lihtsalt kaelusesse. Tihkemal päeval pannakse kõige peale vihmajope, mis võrgu allääre kindlalt paigal hoiab. Vihmajope kapuuts on peas, et kõik oleks kindel. Seljakoti vöörihm ei lase kellelgi alt sisse pugeda. Kaenlaaluseid õhutusavasid ei saa lahti teha, sest mõni ikka suudab sealt naksata. Jope varrukaotsad tuleb koguda tihkelt pihku, nii et sõrmi näha poleks, muidu peab kogu aeg närviliselt käsi üksteise vastu hõõruma nagu maniakaal-kompulsiivne kätepesija. Sellises kilekotis kividel turnimine paneb matkaja vängelt lehkama muidugi, mis kardetavasti meelitab ligi veel rohkem sääski. Rasked valikud. Aga kas ma juba ütlesin, et neid vastikuid musti kärbseid on siin vähem? Sääski see-eest on rohkem.
Ühesõnaga selliselt pakituna alustan vantsimist piki Reisa jõe kallast ülesvoolu. Rada on kord täitsa veepiiril, mõni jupp on lausa vette erodeerunud ja ettevõtlikud matkajad on kõrvale uue tallunud, kord põikab jõest eemale. Eemal on kas kurerehade ja kullerkuppudega kaasik või sõnajalatihnik, mis massiivsematel hetkedel ulatub üle mu pea. Jalgealust peab silmas pidama, et sinna poleks kaevatud salakavalat auku ega langetatud mõnd puutüve. Kohati tuleb turnida üle rahnude. Kõrval vuliseb ja pahiseb kutsuvalt jõgi, kus oleks oi kui palju ujumiskohti, kui ainult mitte need sääsed… Pildistades koguneb hoobilt kummalegi käele tosin isendit. Satikatel on ka huvitav ühisvaratragöödia – mida rohkem neid on ja mida usinamad, seda tihedamalt inimene end sisse pakib ja kiiremini vehkat teeb, ja seda vähem iga satikas saab.
Mollisfosseni kõminat on juba kaugelt kuulda, hiljem pahiseb veel vett mäest alla siit ja sealt. Cissaldat-fossen on samal kaldal ja selle vett tuleb mitmes jaos ületada. Või pigem läbida. Millegipärast on sealt alates vähem sääski. Mis muutus, ei tea. Julgen sõrmed varrukaotstest välja võtta.
Mööda hakkab sõitma pikki kitsaid paate: üksik mees, paadijuht viie turistiga, neljaliikmeline pere. Selliste paatidega käiakse Saraelvast Mollisfossenit vaatamas. Plärinal ja ruttu. Kose all oli lausa näha vaatajatele mõeldud murukatusega laavut.
Teen pikema pausi Sieimmahytta õuel. Kemps on täitsa tasuta saadaval, muidu on onn tasu eest, tema tasuta sõsar paistab teisel kaldal. Sinna pääsemiseks on siin aerupaat. Istun kilesse pakituna piknikulaua taga ja vaatan jõge. Rand on siin liivane. Vilgas pruun lind lendleb jõe kohal, võibolla püüab sääski. Lindudel on satikatest kahed kasud: annavad nokaesist ja hoiavad inimesed eemal. Linnud siin on julged ja lasevad inimesel endale täitsa lähedale tulla.
Edasi minnes tulevad vastu kaks matkajat. Tohutult inimesi on täna nähtud. Järgmises piknikukohas on veel üks mees. Türklane Rootsist. Tuli Kilpisjärvilt, läheb Kautokeinosse. Vahetame rajainfot. Tema uurib peamiselt soode kohta ja ma kardan, et meie baastase on erinev. Tal omakorda on rõõmutavaid uudiseid, et nagu olingi eeldanud, lõpeb orust väljaronimisega satikaneedus. Halbadest uudistest saan teada, et Ovi Raishiini onn, millega seoses mul oli nii palju plaane, on ka sääski täis. Oeh, ma lootsin vahelduseks majas magada.
Raja lõpuots kulgeb kruusateel. Ametlikult on küll ka metsarada, aga seal on kohe alguses ümber kukkunud puu mudamülka ja sääskedega, miska jään teele. Selline tore keskelt muruga tee.
Ovi Raishiinis pole kedagi. Siin on külastuskeskus mõningase taristuga. Samas ei saa inimesed olla lahkunud kaua aega tagasi, sest ühel grillalusel suitseb veel lõkkejäänus. Onn on lukus, nagu peab, mitte lahti, nagu türklane ütles. Aknast sääski ei paista ja uks on sääsekindel. Pole näha head kohta, kus siin telkida. Helistan numbril, saan uksekoodi ja info, et üks ühik personali veel siin on ja ma kindlasti veel kohtun temaga. Voodite kohal on sääsevõrgud. Leian kraani. Kuna kedagi ei paista, pesen keset infopunkti pead ja veel mõnd kohta ja pesu. Külalisteraamatu andmetel oli siin 24. juunil too Heiki Lõhmus ja suundus Kilpisjärvile. Hiljem käivad paar külastajat mul aknast sisse vahtimas. Mina ei tee aga enam midagi põnevat, vaid lösutan voodis. Mis on äraütlemata mõnus. Personal näole ei annagi.
Täna käidud 22 km, üksiti sai täis esimene sada.
Jätan vihmajope selga kaitseks sääskede eest. See käib nii, et kõigepealt on peas nokats, nokka on vaja sääsevõrgu silmnäost eemal hoidmiseks ja et sääsed ei saaks pealaest hammustada. Seejärel õhukese pluusi kapuuts, et sindrinahad ei pääseks kõrvu närima. Kapuutsi otsa läheb sääsevõrk, mille ots lahedamatel päevadel topitakse lihtsalt kaelusesse. Tihkemal päeval pannakse kõige peale vihmajope, mis võrgu allääre kindlalt paigal hoiab. Vihmajope kapuuts on peas, et kõik oleks kindel. Seljakoti vöörihm ei lase kellelgi alt sisse pugeda. Kaenlaaluseid õhutusavasid ei saa lahti teha, sest mõni ikka suudab sealt naksata. Jope varrukaotsad tuleb koguda tihkelt pihku, nii et sõrmi näha poleks, muidu peab kogu aeg närviliselt käsi üksteise vastu hõõruma nagu maniakaal-kompulsiivne kätepesija. Sellises kilekotis kividel turnimine paneb matkaja vängelt lehkama muidugi, mis kardetavasti meelitab ligi veel rohkem sääski. Rasked valikud. Aga kas ma juba ütlesin, et neid vastikuid musti kärbseid on siin vähem? Sääski see-eest on rohkem.
Ühesõnaga selliselt pakituna alustan vantsimist piki Reisa jõe kallast ülesvoolu. Rada on kord täitsa veepiiril, mõni jupp on lausa vette erodeerunud ja ettevõtlikud matkajad on kõrvale uue tallunud, kord põikab jõest eemale. Eemal on kas kurerehade ja kullerkuppudega kaasik või sõnajalatihnik, mis massiivsematel hetkedel ulatub üle mu pea. Jalgealust peab silmas pidama, et sinna poleks kaevatud salakavalat auku ega langetatud mõnd puutüve. Kohati tuleb turnida üle rahnude. Kõrval vuliseb ja pahiseb kutsuvalt jõgi, kus oleks oi kui palju ujumiskohti, kui ainult mitte need sääsed… Pildistades koguneb hoobilt kummalegi käele tosin isendit. Satikatel on ka huvitav ühisvaratragöödia – mida rohkem neid on ja mida usinamad, seda tihedamalt inimene end sisse pakib ja kiiremini vehkat teeb, ja seda vähem iga satikas saab.
Mollisfosseni kõminat on juba kaugelt kuulda, hiljem pahiseb veel vett mäest alla siit ja sealt. Cissaldat-fossen on samal kaldal ja selle vett tuleb mitmes jaos ületada. Või pigem läbida. Millegipärast on sealt alates vähem sääski. Mis muutus, ei tea. Julgen sõrmed varrukaotstest välja võtta.
Mööda hakkab sõitma pikki kitsaid paate: üksik mees, paadijuht viie turistiga, neljaliikmeline pere. Selliste paatidega käiakse Saraelvast Mollisfossenit vaatamas. Plärinal ja ruttu. Kose all oli lausa näha vaatajatele mõeldud murukatusega laavut.
Teen pikema pausi Sieimmahytta õuel. Kemps on täitsa tasuta saadaval, muidu on onn tasu eest, tema tasuta sõsar paistab teisel kaldal. Sinna pääsemiseks on siin aerupaat. Istun kilesse pakituna piknikulaua taga ja vaatan jõge. Rand on siin liivane. Vilgas pruun lind lendleb jõe kohal, võibolla püüab sääski. Lindudel on satikatest kahed kasud: annavad nokaesist ja hoiavad inimesed eemal. Linnud siin on julged ja lasevad inimesel endale täitsa lähedale tulla.
Edasi minnes tulevad vastu kaks matkajat. Tohutult inimesi on täna nähtud. Järgmises piknikukohas on veel üks mees. Türklane Rootsist. Tuli Kilpisjärvilt, läheb Kautokeinosse. Vahetame rajainfot. Tema uurib peamiselt soode kohta ja ma kardan, et meie baastase on erinev. Tal omakorda on rõõmutavaid uudiseid, et nagu olingi eeldanud, lõpeb orust väljaronimisega satikaneedus. Halbadest uudistest saan teada, et Ovi Raishiini onn, millega seoses mul oli nii palju plaane, on ka sääski täis. Oeh, ma lootsin vahelduseks majas magada.
Raja lõpuots kulgeb kruusateel. Ametlikult on küll ka metsarada, aga seal on kohe alguses ümber kukkunud puu mudamülka ja sääskedega, miska jään teele. Selline tore keskelt muruga tee.
Ovi Raishiinis pole kedagi. Siin on külastuskeskus mõningase taristuga. Samas ei saa inimesed olla lahkunud kaua aega tagasi, sest ühel grillalusel suitseb veel lõkkejäänus. Onn on lukus, nagu peab, mitte lahti, nagu türklane ütles. Aknast sääski ei paista ja uks on sääsekindel. Pole näha head kohta, kus siin telkida. Helistan numbril, saan uksekoodi ja info, et üks ühik personali veel siin on ja ma kindlasti veel kohtun temaga. Voodite kohal on sääsevõrgud. Leian kraani. Kuna kedagi ei paista, pesen keset infopunkti pead ja veel mõnd kohta ja pesu. Külalisteraamatu andmetel oli siin 24. juunil too Heiki Lõhmus ja suundus Kilpisjärvile. Hiljem käivad paar külastajat mul aknast sisse vahtimas. Mina ei tee aga enam midagi põnevat, vaid lösutan voodis. Mis on äraütlemata mõnus. Personal näole ei annagi.
Täna käidud 22 km, üksiti sai täis esimene sada.
Kommentaarid
Lisa kommentaar