Püüan magades hoiduda sääsevõrgu vastu puutumast, et ükski sääsk ei saaks mind läbi selle susata.
Neid sigineb (sigib?) öö jooksul kuskilt juurde. Näen unes, et keegi soovitab mul kasutada kasti, millel on just selleks otstarbeks üks kõrgem serv. Mõtlen, et lõikelaud võiks ju ka toimida. Ärkan poolenisti üles, õngitsen laua pealt külalisteraamatu ning suskan selle peatsisse seespool võrku madratsi ja voodiääre vahele. Onni kasutamise juhendi pistan külje peale. Tekib kena kõrgem tunnel ja saan rahulikult edasi magada. See on esimene kord, kui olen unenäost saanud praktilisi juhiseid eluks.
Hommikul varjutab oru vastaskallast hall hämu ja minekusuunda on tekkinud suur pilv. Näeb vihmapilve moodi välja, kuigi vihma ei ennustanud ükski ilmateade. Tuleb oma arusaamu vihmapilvedest revideerida.
Hakatuseks tuleb ronida Sarafosseni koseni. Vesi pahiseb sealt otse alla ja voolab Reisa jõkke. Jõe kohale on tekkinud helendus.
Tuleb tõusta umbes 700 meetri peale algusega 100 juurest. Läbi mustikametsa, kus mustikad on alles rohelised. Läbi kaasiku, kus kased vonklevad enne püsti tõusmist mööda maad ja kus sipelgapesad tekitavad sama küsimuse nagu Kautokeino lähedal soos: kustkohast nad okkaid hangivad? Üleval on suur avarus ja lumekirjud nõlvad.
Üksi sellises maastikus on omapärane kulgeda. Inimesed on küll tallunud raja, kuhjanud kive rajatähisteks, kandnud raja kaardile ja andnud sellele nime, aga neid inimesi pole praegu siin. On ainult taltsutamatu maastik tegelastega, kel pole inimesest sooja ega külma. Huvitav, kui kiiresti õpivad siin pesitsevad linnud ära selle, et inimesed käivad ainult ühel trajektooril?
Kuigi tuult ei ole nii palju kui loodetud, jääb sääski siiski vähemaks. Nende asemel on igasugu huvitavaid taimi, keda tahaks maas kükitades pildistada, mis aga suure seljakotiga on omajagu tüütu. Meil olemasolu veerele tõrjutud kullerkuppe on lausa väljadena.
Istun ja vahin siin ja seal kivi otsas. Täna on üsna pikk päev ja pikemal päeval peaks vähem pause tegema, et õhtuks kohale jõuda, samas peaks rohkem puhkama, et jaksata kaugemale minna. Ja kuidas siis on õige?
Lumised Norra mäed jäävad selja taha. Küngaste vahel on siniseid järvi, mis teisest suunast vaadates on hoopis rohelised. Rüüdad, kivitäksid ja liivatüllid annavad endast häälekalt märku. Rüüda päev koosneb ilmselt sellest, et ärkab üles ja hakkab piiksuma.
Turnimist on omajagu, kuigi pidi olema lihtne jupp. Küll üles-alla, küll kivilt kivile, küll mättalt mättale, kuigi on ka tasaseid lõike. Tähelepanek: kergel maastikul on rada hägusam, sest inimesed teevad pikemaid samme ega jäta nii palju jälgi.
Mõned harilikud võipätakad kasvavad keset rada, püüan neile mitte peale astuda. Elavad ohtlikku elu. Kui sa oled taim, siis pole muidugi just lihtne omale kasvukohta valida.
Kogu rahmeldamisega hakkab muidugi palav, mis lõpeb suplusega viimases järves enne sihtpuntkiks olevat Somasjärve hütti. Kivid järves on hirmus libedad.
Õhtu edenedes tekib satikaid. Algul eklektiline kogus suvalisi satikaid, kes kipuvad vastu nägu lendama, hiljem juba sääski. Palju sääski. Õlgade pealt saab neid ikka kamaluga maha lüüa. Sääskedel tundub olevat selline loogika, et kui mõni on juba kuskil londi likku pannud, peab seal järelikult midagi saada olema. Lõpuks põgenen peaaegu jooksuga onni, mis polegi lukus. Phuhh, vaikus. St mõned sääsed muidugi on, aga oluliselt rahulikum kui õues. Toas on sääskedel ka kena komme lennata aknast välja vaatama, kust neid siis hea püüda on. Siin käib uks korralikult kinni ja õnnestub endale teha päris mõnus olemine, kui esmalt veidi koristada.
Täna käidud 31,3 km.
Hommikul varjutab oru vastaskallast hall hämu ja minekusuunda on tekkinud suur pilv. Näeb vihmapilve moodi välja, kuigi vihma ei ennustanud ükski ilmateade. Tuleb oma arusaamu vihmapilvedest revideerida.
Hakatuseks tuleb ronida Sarafosseni koseni. Vesi pahiseb sealt otse alla ja voolab Reisa jõkke. Jõe kohale on tekkinud helendus.
Tuleb tõusta umbes 700 meetri peale algusega 100 juurest. Läbi mustikametsa, kus mustikad on alles rohelised. Läbi kaasiku, kus kased vonklevad enne püsti tõusmist mööda maad ja kus sipelgapesad tekitavad sama küsimuse nagu Kautokeino lähedal soos: kustkohast nad okkaid hangivad? Üleval on suur avarus ja lumekirjud nõlvad.
Üksi sellises maastikus on omapärane kulgeda. Inimesed on küll tallunud raja, kuhjanud kive rajatähisteks, kandnud raja kaardile ja andnud sellele nime, aga neid inimesi pole praegu siin. On ainult taltsutamatu maastik tegelastega, kel pole inimesest sooja ega külma. Huvitav, kui kiiresti õpivad siin pesitsevad linnud ära selle, et inimesed käivad ainult ühel trajektooril?
Kuigi tuult ei ole nii palju kui loodetud, jääb sääski siiski vähemaks. Nende asemel on igasugu huvitavaid taimi, keda tahaks maas kükitades pildistada, mis aga suure seljakotiga on omajagu tüütu. Meil olemasolu veerele tõrjutud kullerkuppe on lausa väljadena.
Istun ja vahin siin ja seal kivi otsas. Täna on üsna pikk päev ja pikemal päeval peaks vähem pause tegema, et õhtuks kohale jõuda, samas peaks rohkem puhkama, et jaksata kaugemale minna. Ja kuidas siis on õige?
Lumised Norra mäed jäävad selja taha. Küngaste vahel on siniseid järvi, mis teisest suunast vaadates on hoopis rohelised. Rüüdad, kivitäksid ja liivatüllid annavad endast häälekalt märku. Rüüda päev koosneb ilmselt sellest, et ärkab üles ja hakkab piiksuma.
Turnimist on omajagu, kuigi pidi olema lihtne jupp. Küll üles-alla, küll kivilt kivile, küll mättalt mättale, kuigi on ka tasaseid lõike. Tähelepanek: kergel maastikul on rada hägusam, sest inimesed teevad pikemaid samme ega jäta nii palju jälgi.
Mõned harilikud võipätakad kasvavad keset rada, püüan neile mitte peale astuda. Elavad ohtlikku elu. Kui sa oled taim, siis pole muidugi just lihtne omale kasvukohta valida.
Kogu rahmeldamisega hakkab muidugi palav, mis lõpeb suplusega viimases järves enne sihtpuntkiks olevat Somasjärve hütti. Kivid järves on hirmus libedad.
Õhtu edenedes tekib satikaid. Algul eklektiline kogus suvalisi satikaid, kes kipuvad vastu nägu lendama, hiljem juba sääski. Palju sääski. Õlgade pealt saab neid ikka kamaluga maha lüüa. Sääskedel tundub olevat selline loogika, et kui mõni on juba kuskil londi likku pannud, peab seal järelikult midagi saada olema. Lõpuks põgenen peaaegu jooksuga onni, mis polegi lukus. Phuhh, vaikus. St mõned sääsed muidugi on, aga oluliselt rahulikum kui õues. Toas on sääskedel ka kena komme lennata aknast välja vaatama, kust neid siis hea püüda on. Siin käib uks korralikult kinni ja õnnestub endale teha päris mõnus olemine, kui esmalt veidi koristada.
Täna käidud 31,3 km.
Lisa kommentaar