päev kotkavarjes

Saabume kümne paiku ja hakkame kohe sööma. Siis lugema. Onnis on üllatavalt soe.

Näen unes kopsimist ja keegi tõesti kopsibki ukse taga. Ka Kristelil on tänaseks bronn, aga kedagi meist pole hoiatatud. Lükkame oma kraani koomale ja jagame vaatlusmulgud ära.

Kõigepealt tuleb hallpea-rähn. Ma pole teda kunagi näinud mujal kui pildil. Istub toki otsas, nina taeva poole. Nokk. Lendab siis künka varju pandud peibutist sööma. Piilub ka sealt pidevalt ülespoole, kael õieli. Talle tulevad seltsiks veel üks halli peaga rähn ja mõned rasvatihased.

Episoodilised etteasted pasknääridelt, keda on lõpuks vist kolm. Kaks igatahes. Külastavad kogu lumist välu, püüavad endasuuruseid lihakäntsakaid minema vedada või alla neelata. Lendavad efektselt, saba- ja tiivasuled lehvikuna harali, või vahivad onni suunas, pea iseloomulikult viltu.

Keset lagendikku kasvava kuuse kaks oksa on nii hallpea- kui ka suur-kirjurähni ja pasknääri eelistatud vaatluspostid. Vastavalt vajadusele kas hoidutakse tüve ligi või kõõlutakse oksa tipus.

Rongad kraaksuvad ärevalt ja tiirutavad ringiratast, aga võtab aega enne kui üks peab turvaliseks maanduda. Kuskilt selja tagant kostab merikotka kiljumist. Rongad tiirlevad edasi ja tulevad siis robinal puu alla maha, merikotkas takkapihta. Nagu kuningas õukonnaga. Veidi keksimist ja nokkimist, saabub veel üks merikotkas, võtab üles tantsusammud ja kaaskond sabas, lennatakse üle latvade silmapiiri poole.

Vaikus. Ilmselt läksid kõik lõunale. Korra elavnevad tihased, rähnid ja pasknäärid, aga siis on jälle puhas peisaaž. Siesta. Onnis on ärganud kaks kärbest ja aknal jalutab rahulikult mullune kiilassilm. Taevas on ebainspireerivalt pilves ja lumi ammu puude otsast alla kukkunud. Keskmiselt trööstitu talvemaastik. On kosta tihaseid. Posti otsa teeb lühikese lennu puukoristaja ja musttihane kõlgub kuuse küljes rippuval heledal palakal. Vähemalt ma arvan, et see võiks olla musttihane. Tiiva pealt on heledad träpsud.

Selgub, et kuuseladvas on juba pikemat aega passinud kaljukotkas. Millal ja miks tuli, keegi ei tea. Vahib ringi, alla ei tule. Vahime vastu, kauge tume kogu konutab pea liikumatult.

Lõuna saab läbi, kotkaste kisa kostab kaugemalt ja lähemalt. Ülelendude järgi loendame kolm merikotkast ja kaks kalju oma. Üks merikotkastest seab end sisse peenikesel kaseoksal, mis ohtlikult kaardub. Ega ta seal kaua vastu ei pea ja lendab võpsikusse. Mängib seal peitust, kaaslane hädaldab kusagil eemal. Eksole, ma ei tule alla, matke mind koos kasega. Pasknäärid teevad vahepeal oma pasknääri-asja ja rähnid vahivad ringi, nokad püsti. Rasvatihased saavad kõhud täis. Parv ronkasid käib, hüplevad kõik maas ja lendavad siis robinal puu otsa. Saabuvad kaks hallvarest. Kõnnivad taamal ja söövad lund.

Hämardub. Kaljukotkale tuleb kuuse otsa seltsiline. Istuvad ja nihelevad. Lõpuks läheb ühel kõht piisavalt tühjaks. Liugleb otseti alla, vaatab sinna-tänna ja asub einestama. Kristeli boksist kostab õmblusmasinasirinat. Pika pusimise peale maandub ka merikotkas ja peab künka taga aru. Ainult pea kõvera nokaga paistab taustal. Kaljukotkas on küll veidi väiksem, aga peab ilmselt olema sedavõrd riiakam. Tüli keegi norima ei tule. Sööb kuni päris pimedani. Binokliga ei paista läbi tumeda klaasi enam hästi midagi peale tumeda kogu, kaamera ekraanilt on toimuv selgem, aga see on natuke nagu telekas. Kiikan ikka aeg-ajalt läbi akna, et kas nad on ikka tõesti päriselt seal. On. Ametliku päikeseloojangu paiku lendavad kõik uhkelt minema.

Me lahkume veidi vähem uhkelt ja kaevame poolel metsateel Kristeli kraavist välja. Ühesõnaga istusime terve päeva ühes ubrikus ja vaatasime aknast välja.