Ruhnu

Tsitaat ei tea kust annab ideid Ruhnuga tutvumiseks:

„Kas Pärsist otse Holma, läbi roostiku ja soiste karjamaade ka läksid? Aga Haubjärre mäelt kohe alla lodumetsa? Aga Överkirke rannas üle langenud puude ronisid? Kas sa Valgi metsa tõrvaahjud ja kivil kasvava pihlaka leidsid? Kas sa Kuunsis päikeseloojangut ja samal ajal täiskuu tõusu nägid? Aga valvikut – seda iludust on siin metsa all uhkelt palju.“

3. september

Kirikud on lukus. Seisavad siin kobaras koos. Vaatame siis ainult väljast. 1644. aastal ehitatud puukirikut reklaamitakse vanimaks puitehitiseks Baltikumis.

Liise kohvik on ka kinni, aga pood on lahti. Täitsa rikkaliku valikuga pood.

Väntame Överkirke randa, pildistame kormorane ja ronime üle mahalangenud puu. Ürask või keegi teine on puusse augud närinud. Siit edasi algab Flisbacka järsak, kus meri Devoni terrigeenseid settekivimeid murrutab.

Järgmine peatus Norrkeld. Sõidame mööda prouast, kellel on kokkupandav tool käevangus. Proua keerab ka randa ja kaob salarada pidi kõrkjatesse. Liival kasvab lopsakas merisinepipuhmas.

Edasi sõites tiirlevad pea kohal kormoranid, lõhnab soolakala ja loomaaia järele. Jääme linde vaatama ja satume sipelgapessa. Eemalt jälgib meie askeldamist valge veis. Võibolla on veis ka kormoranide pärast valge, nagu muu maastik siin puude all.

Salthammenis läheb rada heinamaa servas. Enne serva on pilgeni õunu täis õunapuud. See annab ettekäände Kuunsi rannas õunu süüa. Ühtlasi saab seal supelda, vaadata luiki, kormorane ja ajaloomälestistena kaitse all olevaid lautreid. Tagasi tuleme üle Linbacka mäe, millelt olla leitud jälgi saare vanimast püsiasustusest. Mees tasub ämblikuvõrkude eemaldamiseks ikka ette saata. Ämblikke on palju, see-eest on nad suured.

Paus õues võileibade ja kohviga. Kalle hakkab tööle, ma loen raamatu läbi. Puudes kädistavad rähnid, õue kohal sähvivad pääsukesed. Laual ronib end jõnksutades roheline lehelutikas, ajab siis tiivad laiali ja lendab minema. Tavaliselt istuvad sellised vaikselt ja salakavalalt sellel punase sõstra kobaral, mida ma suhu kavatsen panna.

Väliköögi katusel sebivad värvulised, üles lendab mingit puru. Teiselt poolt maja künkalt on näha, et katus on kergelt lohkus ja lohku kogunenud vesi töötab lindude suplusvannina. Rasvatihane, kärbsenäpp, lehelind, käosulane – kõik rivis ja igaühel oma suplustehnika.

Aida nurga juurest eemaldub metsa kena rada. Luuran seda esialgu üksi ja vehin ämblikuvõrgud ära, et pärast koos Kallega tagasi tulla. Mustikad on siin prisked.

4. september

Juba kaugelt paistab Överkirke ranna kohal roosakas-lillakas kuma. Minu lähenemise peale tõusevad kõik kormoranid korraga lendu. Õhk on nende kluugutamisest paks. Päike kerkib omasoodu, esiplaanil triivib üksik luik. Lilla asendub kollaste toonidega. Ronin veelkord üle mahalangenud puude. Rannas on jälgede järgi otsustades käinud kits ja veis.

Osa kõrgeid mände on ikka kormorane täis. Vahivad kõik eri suundades ja siis vahivad kõik merele. Kividel keksivad linavästrikud. Kurrutatud liiv ja vetikaparukatega kivid. Käin korra ujumas. Sügavaks läheb aeglaselt ja põhi on liivane. Veepiiril heljub paar millimallikat.

Pärast hommikusööki otsime Välgi külaosa kandis taga tõrvaahjusid ja kivil kasvavat pihlakat. Näeme kivil kasvavaid mände, eri tüüpi kivihunnikuid, palju võsa ja metsistunud ploomipuud. Siin on üldse võpsikus palju viljapuid, mis ei tundu kellelegi kuuluvat. Ploomid on väikesed ja magusad.

Limo rannas on kaks paljast inimest ja peenike helevalge liiv mõlemal pool silmapiirini. Eemaldume sündsasse kaugusse, käime ujumas, piuksutame liiva. Siis passime niisama.

Ruhnu kordoni juures pole kedagi, pitsat ja kohvi ei saa, torn on lukus. Täitsa tasuta saab naela lüüa paku sisse. Torni tagant pääseb aga alla lodumetsa ja näha valvikut, seda iludust.

Pärast võileiva- ja lugemispausi vaatan, kuhu jõuab välja teine rannateelt hargnev rada. Rada muutub kiirelt vaevumärgatavaks nireks mustikapuhmaste vahel. Kõndida on targem toikaga vehkides, nagu peletaks kurje vaime. Nii ei jookse pidevalt peaga ämblikuvõrku. Enamus ämblikke on küll võrgud riputanud rajaga paralleelselt, aga mõned on ka risti üle tee. Lõpupoole hajub rada puude vahele, reljeefi on üllatavalt palju. Mets seisab liikumatult, ainult meri mühiseb eemal. Längus päikese käes veiklevad suured vikerkaarevärvides ämblikuvõrgud.

Õhtul toidame õues sääski. Mis nad siis on nii väikesed ja nirud. Linavästrikud kelgutavad rookatusel.

5. september

Ekspeditsioon Pärsi lautrikohta otsima. Kaardil on võimalik tuvastada Pärsi neem, aga mitte täpset lautrikohta. Vähemalt ma pole leidnud. Võtame aluseks Maa-ameti kaardil näha oleva punktiiri.

Vaatame korra radarijaama varemeid, aga need pole huvitavad. Kasutatakse eterniidi ja käruosade ladustamiseks.

Punktiirist saab kiirelt võpsik rohkete nõgestega. Edenemine on aeglane ja palav. Murrame välja heinamaani, poeme läbi okastraataia ja jõuame läbi palavusest säriseva rohu madala laheni. Lautreid ei kuskil. Linde on see-eest palju. Solistame jalgupidi vees ja vahime niisama ringi. Kusagil siin peaks olema ka 17. sajandi majaka varemed.

Tagasitee sama rada pidi ei tundu isuäratav. Lõikame üle heinamaa järgmise tsivilisatsiooni tagasi viiva rajani.

Õhtul väntan Holma ninale, kus on väike laht, palju linde ja silmapiiril losutamas paarkümmend hüljest. Saare siinpool servas on rohkem lehtpuid ja rivis heinamaasiilud.

6. september

Päike tõuseb umbes siis, kui praam väljub. Kõik keeravad pinkidele magama.