Puise nina kevadel

Pääseme bensiinijaamas napilt roosast aknapesuvedelikust, mis on väidetavalt populaarne naiste hulgas ja sisaldab mingit sorti mittefunktsionaalseid ja suure tõenäosusega kantserogeenseid ühendeid. Talveunest ärganud mootorratturite ebameeldivat müra varjutame Remo Savisaarega. Puisel on linde kohe kuulda. Kõrgel pea kohal vilistab nähtamatu lõoke. Nädal tagasi lubatud lörtsi asemel sirab päike ja ilma mingi kahtluseta on saabunud kevad. Paneme vastsoetatud vaatlustoru üles. Kaadrisse ilmuvad rohekalt helkivad kiivitajad, suled peas uhkelt õieli. Otsivad midagi rohus, tagumikud püsti. Lend on neil laperdav, kord on näha valge kõht, kord tume selg. Vaatlustoruga saab linnule väga palju lähemale.

Merisk korrastab sulgi oma pika punase nokaga. Madalas kaldaäärses vees on ülekaalus naeru-, hõbe- ja kalakajakad. Peletavad sügavamasse vette pikkade koibadega punajalg-tildri, kes sügab kukalt kolme varbaga. Turris kukla järgi tunneb ära jääkosklad. Veel paistavad mõned kühmnokk-luiged, lähemal puu otsas kuldnokad, rohututtide vahel linavästrik. Hallvareseid lendab aeg-ajalt üle vaate. Parv valgepõsk-laglesid, keda pererahva sõnul veel kohal ei ole.

Päikeseloojangu eel paterdame mudas. Näeb välja nagu mõõn. Neli hobust uitab ringi. Südaöö paiku magamistuppa ronimist valgustab ümmargune kuu. Vaatlustoruga on kuu servades näha kraatreid. Linnud teevad oma linnuasju, keegi lendab, keegi piiksub.

Hommikuks on linde juurde tulnud. Püüan saada sotti, kas punaka peaga tüübid on viupardid või kosklad või veel keegi, kui torru tekib kopsakas ristpart ja siis teine. Mõjuvad oma punaste nokkade ja kontrastsete ülikondadega väga eksootiliselt. 

Pärastpoole jalutame mööda metsarada Kiideva poole. Suur-kirjurähn jookseb mööda õunapuud. Õitsevad üksikud tumelillad sinililled ja kollased kuldtähed. Kuulda on metsvinti ja rasvatihast ja veel igasugu linde, aga näha pole kedagi. Peale jänese, kes meid peaaegu jalust maha jookseb. Lõpuks püüame binoklisse rahutud sinitihased, ühe sabatihase ja kolm ohakalindu. Üle pea lendavad sookured. Muru sisse põgeneb mingit sorti musta värvi kasukaga näriline.

Õhtune vaatlustoru-tiir näitab paari liivatülli, kes oma lühikese kaelaga näevad välja nagu oleks neil külm, meriskit, kiivitajat, suurt hulka kosklaid, kühmnokk-luiki ja muidugi kajakaid.

Hommikul enne kojuminekut jälgime torust kolme merikotkast kaugel liivaribal ja siis kõõlume veidi Haeska tornis, joome torni all kohvi ning arutame peremehega linnu- ja maailmaasju.

Tagasisõidul on jälle Remo Savisaar. Kaja Kärneriga räägib ta kuidagi rohkem kui Joonas Hellermaaga.