Puise nina talvel

Puise ninal Matsalus saab ööbida tornis ja vaadata, ee... esialgu pimedusse. Siin on tõesti nii vaikne, et on kuulda, kuidas kusi põide tilgub, märgib Kalle. Ma ei tea, minu meelest on see kella tiksumine. Sauna ukse kohal on tagasihoidlik pendliga kell. Põrand on soe ja laevalgus lugemiseks täiesti piisav. Pealambi võib kotti jätta. Alustan Murakami Kafkaga mererannas. Tundus mere äärde sobiv, kuigi esimese raamatuveerandi peal pole merest veel haisugi. Teisalt, ega siin ka veel merd õieti näha pole.

Teise korruse magamistuba on karge, poen kiiresti tekikuhja alla. Seal on soe. Hommikune kuhjast väljumine nõuab meelekindlust. Akna taha on ilmunud meri, lillakas taevas ja neli hobust. Eemal jää ja vee piiril hulbib tagasihoidlik parv linde, keda ma nii kaugelt määrata ei suuda. Hanelised. Mingid.

Söögisaalis saame salakala ja -pasteeti. Peamajas toimub vegan-laager. Teistest laudadest kostvatest jutukatketest järeldan, et mul on akna taga lonkivate veganitega rohkem ühist kui toas istuvatega. Söömaaja lõpus selgitame välja, et sööme vanas kalakombinaadis ja elame endises pumbamajas. Eemal suurel kivil istub mõtlikult merikotkas.

Jalutame mööda vana metsateed Kiideva poole. Jänese jälgedes on hea kindel astuda, sest ju jänes on kohalik ja teab, kuhu minna. Teede hargnemisel on paraku jänes kahestunud ja tuleb hakata valikuid tegema. Viitadega on siin nagu on. Et siis pole. Samas meri on kindel orientiir. Merest siinpool kasvavad algul kadakad, seejärel puisniidupuud.

Kõrrelised piiluvad lumest välja. Latvades seiklevad tihased ja muud värvulised, kes end binoklisse püüda ei lase. Ajame enda ees kotkast. Kaamerasse saan ainult hallvarese. Peab seda linnupildistamise asja veel harjutama. Lund hakkab sadama. Jalutame kuni Kiideva serval oleva piknikulauani ja tagasi. Kevadel on siin kindlasti ilus.

Õhtul oivaline kalakotlet ja saun. Kafka edeneb jõudsalt ja läheb iga peatükiga põnevamaks. Lärmi pole. Hommikul jookseb merejääd pidi küürus seljaga mink. Kühmnokk-luiged vuhistavad mööda.

Pärast hommikusööki ja -lugemist käime kordamööda väljas patrullimas. Näen pisikesi jälgi ja urge, ilmselt mõni hiir. Keset välja kasvava puu okstel on mitu eri samblikku ja teises puus tühi linnupesa. Tuul on lume madalateks vaaludeks kuhjanud. Kalle jälitab mingijälgi ja leiab koha, kus tüüp on kelgutanud.

Pärast õhtusööki saan raamatuga ühele poole. Äärmiselt kena, kui võetakse vaevaks teha õhtusööki ka ainult kahele külalisele. Ma kujutan ette, et see on väga tüütu ja mitte eriti tulus. Külalisele muidugi mugav, eriti kui toit on nii maitsev.

Enne lahkumist nuhime perenaise juhatusel mööda tehnoseadmeid ja ähvardame tagasi kevadel tulla. Kui kõik kohad pole juba hõivatud muidugi.