Põhja-Tai. Ei mingeid randu.

klots Ayutthayas

Seekord on tuhat sõna ja mitte ühtegi pilti, sest mälukaardilugejat ja tahvlit ühendav juhtmejupike on kuhugi peitu pugenud.
Loe lisaks

botaanika

Tai muutub kohe väga keeruliseks, kui tahta teha midagi väljaspool massituristi tavategevusi.
Loe lisaks

jalutuskäik metsas

Hommikul meie majutusasutuses siiski keegi pool kaheksa hommikusööki ei anna, kuigi õhtul sai sellest kellegagi personalist vesteldud.
Loe lisaks

Pärle? Ei mingit Pärlet

Veereme mäest alla Chiang Rai suunas. Oli omasoodu pealinn, kuniks tulid jälle bamarid ja nii ta läks. Mäed on suures osas metsast paljaks näritud, ainult puud on jäänud. Kindlasti arvel metsamaana.
Loe lisaks

ja valge

Hotelli ees ootab meid hommikul Bee, mis kõlab nagu mesilane.
Loe lisaks

tagasi provintsis

Nan on kõige kahtlasem koht kogu reisiplaanis. Ei ole veel selge, kas sellest kujuneb Daksum või Attapeu.
Loe lisaks

kunstisaalis

Otsime üles ühe kahest kohalikust reisibüroost, et küsida, kas mitmepäevast matka saab.
Loe lisaks

metsa

Tiksume kohvitassiga rõdul ja loeme raamatut. Taksojuht tuleb täpselt.
Loe lisaks

esimene päev metsas

Magame kaua, ilm on veidi pilves. Plaan on jalutada Bo Klõasse poodi ja teel põigata läbi Sapani kose juurest.
Loe lisaks

teine päev metsas

Ma läheks niisama vaatama, kuhu vaateplatvormiteelt hargnev rada läheb, aga Külli nõuab, et küsiksime seda pargivahtidelt.
Loe lisaks

Phrae

Hotellirahvas viib meid autoga bussijaama, mis on neist väga kena.
Loe lisaks